Grenada - Kariibi päike, vürtsid ja rõõmsad inimesed


Teed ja liikumine

Pisike ja kompaktne lennujaam, keskpäevane perroon on täis Boeing 767 ja 747 lennukeid. Lennukist väljudes lööb vastu tavapärane troopiline niiske õhk. Jõudes autorendini leiame üles õige kioski, kust auto oli ette tellitud (muud rendikontorid on lihtsalt kinni). Teenindajana tegutsev hiiglasemõõtu rastamees kuulab Sizzla't (Jamaika dancehall, eksole) ning peale mõningat paberite uurimist teatab et teie autot ei ole ja teie broneeringut ka ei leidu.
Grenada, St. George, Grande Anse merelaht ja rand
Grenada, St. George, Grande Anse merelaht ja rand
Kui me andsime talle üle sama firma saadetud broneeringut kinnitava kirja, siis arvas ta selle peale, et teie tellitud autot ei ole, kuid muid autosid leidub. Vahepeal jõudsin talt küsida, et kuis siis vanal soca-maal nüüd dancehall kõlab. Vastuseks ikka, et „Yo man, no difference“. Leppisime siis kokku et saame teise auto. Seda vaatama minnes mees heldis ja pakkus, et ta toob meile veel ühe auto, siis saate ikka kahe hulgast valida. Kohale jõudes selgus et „Max ja Moritz mõlemad, koerad poisid olivad“ ehk võta üks ja viska teist. Valisime selle, kus oli vähem mõlke.

Autost veel niipalju, et kaks päeva hiljem lasi ühel kolmest fooriga ristmikul seistes üks kõrvalseisja tuutu ning ütles „Ya man, heck yar 'ear ait heel“ ehk siis tuleks tagumist paremat ratast kontrollida. Tegime siis vaiksel kõrvaltänaval katseid ja selgus et laperdas teine kui „Valium“ Kusturica filmis Lubadus. Õnneks oli rastameestel korrektne teenindus säilinud ning poole tunni pärast oli auto vahetatud. Hiljem selgus, et remondimeestel oli lihtsalt jäänud rehvivahetusel poldid korralikult kinni keeramata.
Jätka "Grenada - Kariibi päike, vürtsid ja rõõmsad inimesed" täisvaate lugemist