Eksootikareis Põhja-Vietnamis

Vietnam on tõeline kultuuri varakamber, mis pole massiturismi poolt veel vallutatud. Just huvitav ajalugu, puutumatu ja võltsimata aasialik elustiil, hea toit ning imeline loodus muudavad Vietnami eriliselt võluvaks sihtkohaks. Reisieksperdi sõber Madis Sander saabus hiljuti koos abikaasaga pea 3-nädalaselt Vietnami reisilt ning oli lahkesti nõus meiega oma reisimuljeid Põhja-Vietnamist jagama.

Sapa Põhja-Vietnam


Reis Vietnamisse oli meeles mõlkunud juba aastaid ning kui Finnair avas otselennu Helsinkist Hanoisse ja kuulutas sel puhul välja piletite soodusmüügi, sai veebruari (2013) alguses sügiseks piletid ära ostetud. Aegade jooksul on meie reisimuster sellisena välja kujunenud – kultuuri, loodust, linnasära ja rannaliiva ning alguses tempokas ja pärast rahulikum.
Tüdruk põllul heina vedamasTüdruk põllul heina vedamas (Põhja-Vietnam, Sapa)
Sellisena sunnib reis igapäeva töömõtted kohe tahaplaanile ja lubab kogu reisi nautida ja lõpuks ka lihtsalt lõõgastuda. Reisistiiliks on flash-packer – Wikipedia defineeringu kohaselt “backpacking with a style” ehk seljakoti asemel kohver, naridega hostelitoa asemel boutique hotell ja ööbussi asemel lennuk.

Meie esimeseks peatuspaigaks pärast Hanoist lahkumist oli pisike Bac Ha linnakene, mille kõige suuremaks vaatamisväärsuseks on igal pühapäeval toimuv turg. Saabusimegi linna laupäeval, sättisime ennast kiiresti hotelli sisse ning läksime mägedesse jalutama. Mõne kilomeetri kaugusel oli lille-hmongide küla Pan Pho, kus parasjagu oli käsil suuremat sorti riisikoristamine. Tundus täiesti uskumatu vaatepildina, et kohalikud hõimuesindajad tõesti oma värvikirevates rahvariietes põllul tööd tegid. Nii mõnelgi juhul küsisin luba neist pilti teha – mõni lubas, mõni ei ning mõni küsis meelehead. Kahjuks ei lubanud talvel vigasaanud jalg pikemat retke ette võtta, kuid ühe- ja ka mitmepäevaste matkade teostamiseks sobib Bac Ha ümbrus suurepäraselt.

Ärkamine pühapäeva hommikul Bac Ha's annab Sapast saabuvate turistide ees paaritunnise eelise uurida linnakeses toimuvat kuulsat turgu kogu tema eheduses. Seda kirevust alates rahvariietest kuni turul pakutavani ei saa sõnadesse pannagi. Turupäev on tõeline sündmus, milleks ennast ehitakse ja mitmekümneid kilomeetreid maha kõnnitakse, kas siis kanad, kangad, põrsad turjal või pühvel sabapidi pihus. Turule tullakse nii müüma, vajalikku kaupa ostma kui ka lihtsalt sotsialiseeruma. Aimduse eelolevast turupäevast olime saanud juba Bac Ha'sse saabumise õhtul, kui linnakesse saabus ilmselt kaugematest küladest turulisi ning tekkinud oli ootusärevus, et mis meid järgmisel hommikul ees ootab.
Riisipõllud Vietnamis (Põhja-Vietnam, Sapa)Riisipõllud Vietnamis (Põhja-Vietnam, Sapa)


Ajasimegi ennast vara üles, turgutasime end traditsioonilise hommikusöögi, pho bo supiga ning võtsime suuna turule. Müüjad olid juba kohad sisse võtnud – kes müüs rahvariideid, kes loomi, kes kohalikku kanget vägijooki. Turul olid esindatud erinevad piirkonnas elavad mägihõimud - lillehmongid, mustad hmongid, punased zaod ja nungid. Kõigil olid seljas rahvariided, ühel kirevamad ja värvilisemad, kui teistel.
Tüdruk turul kanadega (Põhja-Vietnam, Sapa)Tüdruk turul kanadega (Põhja-Vietnam, Sapa)


Lõuna paiku saabus turule bussitäite kaupa turiste Sapast ning selleks ajaks olime meie oma turutiiru juba lõpetamas. Ekskursioonina Bac Ha külastamine Sapa mägikülast on küll üks võimalus, kuid kindlasti soovitaksime Bac Ha jaoks reserveerida eraldi 1-2 päeva. Linnakese meeldiva ja rahuliku õhustiku nautimine ning turuliste saabumise jälgimine on seda kindlasti väärt.

Sapast saabunud turistibussiga liikusime meiegi imelisest loodusest ümbritsetud mägikülla. Sapa on kahtlemata Põhja-Vietnami kõige külastatavam mägiküla, mis paelubki turiste ehede looduse ja maaliliste riisiväljadega ning samuti on võimalus näha ja kogeda kohalike hõimude elulaadi, mille eksisteerimine tundub tänapäeva kiirestiarenevas infoühiskonnas kohati lausa sürreaalne.

Meie põgus Sapa külastus piirnes 13-kilomeetrise matkaga mööda mäekülgi, riisipõlde ja väikseid külakesi. Giidiks oli meil musta hmongi hõimu kuuluv naisterahvas. Me naisega ei jõudnud omavahel kuidagi kokkuleppele tema vanuses, meie pakkumised jäid 20- ja 40-eluaasta vahele. Lõpuks selgus, et ta oli 28-aastane. Peale teejuhtimise läbi riisipõldude ja mäenõlvade, rääkis ta veidi ka oma elust. Tal oli kokku 4 last ning neist noorim vaid pooleaastane, keda mees kodus hoidis. Pere ainukese raha toovadki majja giididena töötavad naised, aastapalk küündib neil kõigest 300 euroni...
Naine seaga turul (Põhja-Vietnam, Bac Ha)Naine seaga turul (Põhja-Vietnam, Bac Ha)


Vaated 1600 meetri kõrguselt alla riisipõldudele olid hingematvalt ilusad, pealegi oli meid õnnistatud ilusa ja päikesepaistelise ilmaga. Vaid paar päeva varem oli korralikult sadanud ning ainsana reetsid vihmaseid päevi libedad savised teerajad. Ühes külas pakuti meile lõunasööki, mille koha peremees ainult meile kohapeal valmistas. Võib öelda, et Vietnami toit pakkus meile reisil ühe suurima üllatuse – see oli erakordselt maitsev ning täiesti eripärane. Kui riigi põhjaosas olid üsna selgelt äratuntavad Hiina mõjutused, siis mida tohkem lõuna poole, seda maitserohkemaks toit muutus. Vaade „restorani“ aknast oli lihtsalt ülim – teisel pool orgu laiusid riisipõllud ja metsadega kaetud mäetipud. Loodussõpradele on Põhja-Vietnam tõeliseks maiuspalaks ning kui see veel pole teie reisisihtkohtade top-is, siis kindlasti soovitame see sinna lisada.

Täname Madis Sanderit, kes on selle artikli teksti ja fotode autor.