Egiptuse reisikiri, osa 1: Kairo
Posted by Annika on
Lennupiletid.ee: Tallinn-Kairo lennupiletid Reisiekspert.ee: Egiptuse reisid Reisiekspert.ee: Egiptuse riigiteave Reisiekspert.ee: Egiptuse slihtkohadKui ma sain järjekordse vihje meie Egiptuse partnerilt, et ma ei ole ikka veel Egiptuses käinud, lubasin selle peale mõelda. Rääkisin mõttest sõbrannale ja nii sain endale ka toreda reisikaaslase.
Kuigi detsember on ilma poolest Egiptuse üks jahedamaid kuid, plaanisime oma reisi detsembri keskele, et oleks hea võimalus jõulukinke osta. Pealegi on seal igal juhul alati soojem kui meil.
5. detsember
05. detsembri pealelõunal 2007. aastal algaski me reis. Lendasime Kairosse läbi Praha Czech Airlines'i liinilendudega. Kuna kahe lennu vahel oli 5 tundi aega, kasutasime juhust Praha jõuluturu külastamiseks. Mõnus vaheldus lennujaamas lösutamise asemel.
Kairosse saabusime öösel kella 2 ajal. Meid oli eelnevalt hoiatatud Kairo suurusest, räpasusest ja kohutavast liiklusest. Esimesest asjast saime aimu juba lennukiaknast välja vaadates - tuledemeri oli muljetavaldav. Väidetavalt elab kogu Egiptuses ca 80 miljonit inimest, kellest Kairos (koos nendega kes sinna tööle sõidavad) pesitseb 20 miljonit.
Lennujaamas kohtusime äripartneri esindaja Mahmoud’iga, kes kujunes meile väga heaks sõbraks ja abiliseks Kairos. Tema aitas kiirelt Egiptuse viisad passi saada (15 USD). Läbinud passikontrolli, saime kätte kohvrid ja olime valmis seiklusteks. Kui Mahmoud oleks meid oodanud ootesaalis, oleks meil läinud tõenäoliselt tunde tema leidmiseks, sest seal vaatas meile vastu liialdamata sadu rosinasilmseid kohalikke.
Veeretasime oma suured kohvrid minibussi juurde, mis pidi meid hotelli viima. Lisaks bussijuhile seisis bussi kõrval veel mitu meest. Huvitav, kas kõik need tulevad meiega kaasa? Üks neist haaras koheselt mu sõbranna kohvri ja lennutas selle bussi. Sama tegi ta ka minu kohvriga. Seejärel jäi ta äraoleva näoga jootraha ootama. Kuna tegemist ei olnud ei meie bussijuhi, kotikandja ega ka lisasaatjaga, vaid suvalise mehega, kes lihtsalt lobises bussijuhiga, ei teinud me temast väljagi. Loomulikult oli ta pahane, aga õnneks hakkas buss kohe liikuma.
Siinkohal oleks õige aeg peatuda jootraha teemal. Üldiselt on Egiptuses jootraha andmine kohustuslik. Paljud teenindajad sellest elavadki, kuna neil ei ole kas üldse palka või on see väga madal. Ja jootraha tuleb tõesti anda igal sammul. Või vähemalt eeldavad seda kohalikud, sest turist on ju rikas. Näiteks on viisakas anda autojuhile 15-20£, portjeedele ja toateenindajatele 5-10£ ning giididele oma südametunnistuse järgi. Samamoodi antakse tippi restoranides, baarides, klubides, taksodes jne. Jootraha ei anna ainult turistid. Seda teevad ka kohalikud.
Meie Kairo hotell nägi välja nagu tüüpiline Londoni hotell. Natuke kulunud ja vanaaegne. Kuna Egiptuses suitsetatakse igal pool, siis oli isegi liftis tuhatoos. Toas oli minibaari asemel tavaline väike külmutuskapp, telekas - imepisike ja puldita. Lisaks kõigele tundsime imelikku lõhna, mis meenutas bensiini. See oli tõenäoliselt putukate tõrjeks. Kuna aga kell oli palju ja me olime väsinud, läksime magama. Kuid elu käib Kairos 24/7. Sel ajal kui meie magasime, käisid väljas näiteks ehitustööd.
6. detsember
Hommikul ärkasime mingisuguse müra peale. Tugev tuuletõmbus oli rõdu uksed lahti löönud ja need nüüd kolisesid vastu seina. Tegemist on Egiptuse talvega ja selline tuul ongi detsembris täiesti tavaline.
Otsustasime uurida, millist hommikusööki meile siinses hotellis antakse. Suures kartuses jääda kõhuhädade küüsi võtsime kaasa kodumaist viina ning enne ja pärast igat söögikorda loputasime viinaga egiptuse baktereid. Hommikusöögiruum oli väike, kuid hommikusöögivalik oli veelgi väiksem. Peamine rõhk oli nisutoodetel, kõike muud peaaegu ei olnudki. Kurk, tomat ja juust oli kandikule kokku kuivanud, aga kuna midagi muud valida ei olnud, võtsime siiski paar juustuviilu. Täitsa söödav. Kohv ei olnud kõige parema maitsega ja nii oli see kogu reisi ajal.
Esimene päev Kairos. Hommikul ei teadnud me, mida selga panna. Kui palju ennast kinni katta. Lõpuks otsustasime pikkade pükste ja T-särgi kasuks. Valik oli õige! Hoolimata mittesilmapaistvast riietusest, oli tähelepanu garanteeritud – lisaks vaatamisele ja hüüdmisele, katsuti sõbranna blonde juukseid ja juhatati teed, kuigi me seda ei vajanud. Meie tuttavad egiptlased palusid meil kohalikest mitte välja teha, kuna osa neist võivad osutuda vargapoisteks ja jutuvestmise käigus rahakoti pihta panna. Õnneks nii ei juhtunud. Me üritasime silmside tekkimist vältida, kasutades päikeseprille ja silmini tõmmatud nokamütsi. Sellest hoolimata suutsid kaks Egiptuses elavat nigeerlast meiega vestlust alustada ja meiega koos ühele pildile jääda.
Kairo kõige suuremaks vaatamisväärsuseks oli kahtlemata liiklus. Ise nad ütlevad, et kui oskad autoga sõita Kairos, oskad seda teha igal pool. Me igatahes proovima ei hakanud. Liikluses puuduvad neil igasugused reeglid. Sõidurajad, foorituli, vähesed ülekäigurajad ei tähenda suurt midagi. Töötava valgusfoori all võib näha politseinikke, kes oma äranägemise järgi reguleerivad liiklust. Kohalike sõnul on Kairos liikleval autol vaja vaid signaali, küljepeegleid ja heal juhul ka töötavaid suunatulesid. Siis pidi juba hakkama saama. Õnneks ei ole siin tõsiseid õnnetusi väga palju, kuna kogu selle rahvamassi ja autode hulga tõttu ei saa keegi väga kihutada. Mõlkimisi toimub muidugi pidevalt. Kõige raskem on kindlasti jalakäijatel, kelle jaoks on teeületamine kohutavalt ebamugavaks tehtud. Kohati puuduvad foorid ja ülekäigurajad. Isegi kui need on, tuleb ikkagi väga tähelepanelik olla, kuna osad autojuhid ei tee punasest fooritulest väljagi. Nii jooksevadki jalakäijad suvalistest kohtadest üle tee. Eriti jube oli selline vaatepilt suurtel maanteedel või ringristmikel. Kui me ühel päeval vaatasime suu ammuli seda jooksmist pealt, siis sama päeva õhtul saime ise ka käe valgeks. Peaaegu üle tee asuvasse ostukeskusesse jõudmiseks tuli võidukalt ületada mitu tiheda liiklusega sõiduteed. Kui alguses tundus see täiesti võimatu, siis lõpuks oli nipp selge ja tulime ka sama teed mööda tagasi. Tuli jälgida autosid ja kui vaja, siis joosta vaid sõiduraja kaupa. Kõige lihtsam oli teed ületada siis, kui autod seisid ummikus. Siis ei olnud mingi probleem sik-sak’ina teisele poole kõnniteed saada. Egiptlased on aga selle kõigega harjunud. Üle tee minnakse sealt, kus saab; bussi peale hüpatakse hoo pealt; kui vaja, sõidetakse ka auto või rongi katusel jne.
Meil oli au külastada ka võõrustaja töökohta. Kuna firma omanik on Eesti aukonsul, oli tema kabinet justkui killuke Eestit. Pisikese ruumi seinal ilutses meie president Ilvese portree, kapi peal oli palju muud Eestiga seonduvat: raamatud, lipud, taldrikud, tassid, alkohol. Koridori nurgas seisis isegi täissuuruses Eesti sini-must-valge lipp. See kõik oli nii armas, et võttis südame alt soojaks. Enne kontorist lahkumist sisenesid kaks noort inimest: tõmmu noormees ja lumivalge nahaga neiu. Midagi ütles, et see tüdruk on eestlane, aga me ei küsinud midagi. Kui me tänavale jõudsime, kuulsimegi, et Eesti neiu ja Egiptuse noormees olid tulnud aukonsuli juurde, et abiellumiseks luba taodelda. Väidetavalt tuleb abiellumissooviga paare aukonsuli juurde iga kuu.
Kuna lõuna oli käes, oli aeg midagi süüa. Mahmoud pakkus välja einestada rahvustoidu restoranis Felfela. Saime proovida kohalikke hõrgutisi, mis olid üllatavalt head. Lisaks kõigele oli meil naljahambast teenindaja. Meie üllatuseks oli ka Egiptuse õlu väga hea maitsega. Vähemalt meie poolt maitstud mark.
Kui me veel Eestis oma reisiplaane tegime, plaanisime Kairos metrooga ringi sõita, aga meie sõber laitis mõtte maha. Tema soovitas kasutada vaid taksot (enne hinnas kokkuleppides). Kuna me ei saanud aru, miks me ei võiks metrooga sõita, viis Mahmoud meid proovisõidule. Metroopilet maksis 2 £ ja metroos valdavalt vaid mehed. Kairo metroos on küll eraldi naiste- ja segavagunid, aga kuna naistevagun oli pilgeni rahvast täis ja meie üks kaaslane oli meesterahvas, olime sunnitud sõitma segavagunis. Ohh neid pilke! Ja me olime veel koos kohalikuga. Peale lühikest edasi-tagasi sõitu loobusime lõplikult Kairo metroost.
Tänavail kõndivad Kairo inimesed erinevad eestlastest nagu öö ja päev. Lisaks tumedamale nahavärvile, juustele ja silmadele tuleb naistel ka enda keha võõraste pilkude eest varjata. Enamus naisi kannavad pearätte, kuid on ka neid, kel vaid süsimustad silmad rätiku vahelt piilumas. Vähesed Egiptuse naised ei kanna üldse pearätikut ja nägime vaid ühte neiut põlvini seeliku ja kontsasaabastega. Meeste riietus on suhteliselt tavaline. Suurem osa mehi kannab meile tuttavaid igapäevaseid meesteriideid või siis maani ulatuvat galabeyat. Lisaks on osadel süvausklikel meestel otsaees palvetamisest tekkinud tume laik. Õhtuti istuvad kairolased pubides ja kohvipoodides, kus suitsetatakse Egiptuse vesipiipu ehk sishat, einestatakse, kohtutakse sõpradega ja vaadatakse jalgpallimänge. Egiptlased pidid väga suured jalgpallifännid olema ja hetkel on nende rahvusmeeskond ka Aafrika meister.
Õhtul sõitsime Giza raudteejaama, et juba hommikul Aswanis ärgata. Sõit Egiptuse suurimasse rongijaama tundus ilmatumapikk. See oli järjekordne tõestus Kairo suurusest. Kuna Egiptuses ei ole miski 100% kindel, siis tuleb kasuks ka rongijaamas tund enne väljumist kohal olla. Rong võib väljuda nii varem kui ka hiljem. Õnneks ei olnud meie rong veel selleks ajaks läinud, kui me rongijaama jõudsime. Istusime kohvikus ning tellisime kohvi ja teed. Üllatusena avastasime, et alustassile oli lisaks suhkrule lisatud ka pesueht Snicker’si šokolaad. See ei olnud kohviku omaniku heatahtlik kingitus, vaid väga kaval äriplaan. Kui sa šokolaadi sööd, pead selle eest ka maksma, mis sellest et sa seda ei tellinud. Kõrvallaua turistidega täpselt nii juhtuski Meie olime targemad, kuna meid hoiatati eelnevalt ette.
Lõpuks saabus ka meie rong. Jätsime oma saatja Mahmoudiga hüvasti ja suundusime õhinal rongi. Tegemist oli ainult turistidele mõeldud rongiga, mis koosneski peamiselt magamisvagunitest. Kujutasime ette, et väga suurtel inimestel nendes kupeedes just kõige mugavam olla ei ole. Ka meil oli kitsas, kuna kaks suurt pagasit võtsid omajagu ruumi. Ja kui kohvrid lahti tegime, enam uksest käima ei pääsenud. Varsti peale Kairost lahkumist toodi õhtusöök. See ei näinud küll väga isuäratav välja, aga kuna kõht oli tühi, sõime toiduportsjoni ära.
Kuna siin rongis meelelahutust ei pakutud ja meie vagun kubises pilusilmsetest asiaatidest, kes olid rongisõidust elevil kui väikesed lapsed, otsustasime end magama sättida. Selleks tegi vagunisaatja istetoolidest paari minutiga kahekordsed voodid. Ja oligi aeg magama jääda…
Veeretasime oma suured kohvrid minibussi juurde, mis pidi meid hotelli viima. Lisaks bussijuhile seisis bussi kõrval veel mitu meest. Huvitav, kas kõik need tulevad meiega kaasa? Üks neist haaras koheselt mu sõbranna kohvri ja lennutas selle bussi. Sama tegi ta ka minu kohvriga. Seejärel jäi ta äraoleva näoga jootraha ootama. Kuna tegemist ei olnud ei meie bussijuhi, kotikandja ega ka lisasaatjaga, vaid suvalise mehega, kes lihtsalt lobises bussijuhiga, ei teinud me temast väljagi. Loomulikult oli ta pahane, aga õnneks hakkas buss kohe liikuma.
Siinkohal oleks õige aeg peatuda jootraha teemal. Üldiselt on Egiptuses jootraha andmine kohustuslik. Paljud teenindajad sellest elavadki, kuna neil ei ole kas üldse palka või on see väga madal. Ja jootraha tuleb tõesti anda igal sammul. Või vähemalt eeldavad seda kohalikud, sest turist on ju rikas. Näiteks on viisakas anda autojuhile 15-20£, portjeedele ja toateenindajatele 5-10£ ning giididele oma südametunnistuse järgi. Samamoodi antakse tippi restoranides, baarides, klubides, taksodes jne. Jootraha ei anna ainult turistid. Seda teevad ka kohalikud.
Meie Kairo hotell nägi välja nagu tüüpiline Londoni hotell. Natuke kulunud ja vanaaegne. Kuna Egiptuses suitsetatakse igal pool, siis oli isegi liftis tuhatoos. Toas oli minibaari asemel tavaline väike külmutuskapp, telekas - imepisike ja puldita. Lisaks kõigele tundsime imelikku lõhna, mis meenutas bensiini. See oli tõenäoliselt putukate tõrjeks. Kuna aga kell oli palju ja me olime väsinud, läksime magama. Kuid elu käib Kairos 24/7. Sel ajal kui meie magasime, käisid väljas näiteks ehitustööd.
6. detsember
Hommikul ärkasime mingisuguse müra peale. Tugev tuuletõmbus oli rõdu uksed lahti löönud ja need nüüd kolisesid vastu seina. Tegemist on Egiptuse talvega ja selline tuul ongi detsembris täiesti tavaline.
Otsustasime uurida, millist hommikusööki meile siinses hotellis antakse. Suures kartuses jääda kõhuhädade küüsi võtsime kaasa kodumaist viina ning enne ja pärast igat söögikorda loputasime viinaga egiptuse baktereid. Hommikusöögiruum oli väike, kuid hommikusöögivalik oli veelgi väiksem. Peamine rõhk oli nisutoodetel, kõike muud peaaegu ei olnudki. Kurk, tomat ja juust oli kandikule kokku kuivanud, aga kuna midagi muud valida ei olnud, võtsime siiski paar juustuviilu. Täitsa söödav. Kohv ei olnud kõige parema maitsega ja nii oli see kogu reisi ajal.
Esimene päev Kairos. Hommikul ei teadnud me, mida selga panna. Kui palju ennast kinni katta. Lõpuks otsustasime pikkade pükste ja T-särgi kasuks. Valik oli õige! Hoolimata mittesilmapaistvast riietusest, oli tähelepanu garanteeritud – lisaks vaatamisele ja hüüdmisele, katsuti sõbranna blonde juukseid ja juhatati teed, kuigi me seda ei vajanud. Meie tuttavad egiptlased palusid meil kohalikest mitte välja teha, kuna osa neist võivad osutuda vargapoisteks ja jutuvestmise käigus rahakoti pihta panna. Õnneks nii ei juhtunud. Me üritasime silmside tekkimist vältida, kasutades päikeseprille ja silmini tõmmatud nokamütsi. Sellest hoolimata suutsid kaks Egiptuses elavat nigeerlast meiega vestlust alustada ja meiega koos ühele pildile jääda.
Kairo kõige suuremaks vaatamisväärsuseks oli kahtlemata liiklus. Ise nad ütlevad, et kui oskad autoga sõita Kairos, oskad seda teha igal pool. Me igatahes proovima ei hakanud. Liikluses puuduvad neil igasugused reeglid. Sõidurajad, foorituli, vähesed ülekäigurajad ei tähenda suurt midagi. Töötava valgusfoori all võib näha politseinikke, kes oma äranägemise järgi reguleerivad liiklust. Kohalike sõnul on Kairos liikleval autol vaja vaid signaali, küljepeegleid ja heal juhul ka töötavaid suunatulesid. Siis pidi juba hakkama saama. Õnneks ei ole siin tõsiseid õnnetusi väga palju, kuna kogu selle rahvamassi ja autode hulga tõttu ei saa keegi väga kihutada. Mõlkimisi toimub muidugi pidevalt. Kõige raskem on kindlasti jalakäijatel, kelle jaoks on teeületamine kohutavalt ebamugavaks tehtud. Kohati puuduvad foorid ja ülekäigurajad. Isegi kui need on, tuleb ikkagi väga tähelepanelik olla, kuna osad autojuhid ei tee punasest fooritulest väljagi. Nii jooksevadki jalakäijad suvalistest kohtadest üle tee. Eriti jube oli selline vaatepilt suurtel maanteedel või ringristmikel. Kui me ühel päeval vaatasime suu ammuli seda jooksmist pealt, siis sama päeva õhtul saime ise ka käe valgeks. Peaaegu üle tee asuvasse ostukeskusesse jõudmiseks tuli võidukalt ületada mitu tiheda liiklusega sõiduteed. Kui alguses tundus see täiesti võimatu, siis lõpuks oli nipp selge ja tulime ka sama teed mööda tagasi. Tuli jälgida autosid ja kui vaja, siis joosta vaid sõiduraja kaupa. Kõige lihtsam oli teed ületada siis, kui autod seisid ummikus. Siis ei olnud mingi probleem sik-sak’ina teisele poole kõnniteed saada. Egiptlased on aga selle kõigega harjunud. Üle tee minnakse sealt, kus saab; bussi peale hüpatakse hoo pealt; kui vaja, sõidetakse ka auto või rongi katusel jne.
Meil oli au külastada ka võõrustaja töökohta. Kuna firma omanik on Eesti aukonsul, oli tema kabinet justkui killuke Eestit. Pisikese ruumi seinal ilutses meie president Ilvese portree, kapi peal oli palju muud Eestiga seonduvat: raamatud, lipud, taldrikud, tassid, alkohol. Koridori nurgas seisis isegi täissuuruses Eesti sini-must-valge lipp. See kõik oli nii armas, et võttis südame alt soojaks. Enne kontorist lahkumist sisenesid kaks noort inimest: tõmmu noormees ja lumivalge nahaga neiu. Midagi ütles, et see tüdruk on eestlane, aga me ei küsinud midagi. Kui me tänavale jõudsime, kuulsimegi, et Eesti neiu ja Egiptuse noormees olid tulnud aukonsuli juurde, et abiellumiseks luba taodelda. Väidetavalt tuleb abiellumissooviga paare aukonsuli juurde iga kuu.
Kuna lõuna oli käes, oli aeg midagi süüa. Mahmoud pakkus välja einestada rahvustoidu restoranis Felfela. Saime proovida kohalikke hõrgutisi, mis olid üllatavalt head. Lisaks kõigele oli meil naljahambast teenindaja. Meie üllatuseks oli ka Egiptuse õlu väga hea maitsega. Vähemalt meie poolt maitstud mark.
Kui me veel Eestis oma reisiplaane tegime, plaanisime Kairos metrooga ringi sõita, aga meie sõber laitis mõtte maha. Tema soovitas kasutada vaid taksot (enne hinnas kokkuleppides). Kuna me ei saanud aru, miks me ei võiks metrooga sõita, viis Mahmoud meid proovisõidule. Metroopilet maksis 2 £ ja metroos valdavalt vaid mehed. Kairo metroos on küll eraldi naiste- ja segavagunid, aga kuna naistevagun oli pilgeni rahvast täis ja meie üks kaaslane oli meesterahvas, olime sunnitud sõitma segavagunis. Ohh neid pilke! Ja me olime veel koos kohalikuga. Peale lühikest edasi-tagasi sõitu loobusime lõplikult Kairo metroost.
Tänavail kõndivad Kairo inimesed erinevad eestlastest nagu öö ja päev. Lisaks tumedamale nahavärvile, juustele ja silmadele tuleb naistel ka enda keha võõraste pilkude eest varjata. Enamus naisi kannavad pearätte, kuid on ka neid, kel vaid süsimustad silmad rätiku vahelt piilumas. Vähesed Egiptuse naised ei kanna üldse pearätikut ja nägime vaid ühte neiut põlvini seeliku ja kontsasaabastega. Meeste riietus on suhteliselt tavaline. Suurem osa mehi kannab meile tuttavaid igapäevaseid meesteriideid või siis maani ulatuvat galabeyat. Lisaks on osadel süvausklikel meestel otsaees palvetamisest tekkinud tume laik. Õhtuti istuvad kairolased pubides ja kohvipoodides, kus suitsetatakse Egiptuse vesipiipu ehk sishat, einestatakse, kohtutakse sõpradega ja vaadatakse jalgpallimänge. Egiptlased pidid väga suured jalgpallifännid olema ja hetkel on nende rahvusmeeskond ka Aafrika meister.
Õhtul sõitsime Giza raudteejaama, et juba hommikul Aswanis ärgata. Sõit Egiptuse suurimasse rongijaama tundus ilmatumapikk. See oli järjekordne tõestus Kairo suurusest. Kuna Egiptuses ei ole miski 100% kindel, siis tuleb kasuks ka rongijaamas tund enne väljumist kohal olla. Rong võib väljuda nii varem kui ka hiljem. Õnneks ei olnud meie rong veel selleks ajaks läinud, kui me rongijaama jõudsime. Istusime kohvikus ning tellisime kohvi ja teed. Üllatusena avastasime, et alustassile oli lisaks suhkrule lisatud ka pesueht Snicker’si šokolaad. See ei olnud kohviku omaniku heatahtlik kingitus, vaid väga kaval äriplaan. Kui sa šokolaadi sööd, pead selle eest ka maksma, mis sellest et sa seda ei tellinud. Kõrvallaua turistidega täpselt nii juhtuski Meie olime targemad, kuna meid hoiatati eelnevalt ette.
Lõpuks saabus ka meie rong. Jätsime oma saatja Mahmoudiga hüvasti ja suundusime õhinal rongi. Tegemist oli ainult turistidele mõeldud rongiga, mis koosneski peamiselt magamisvagunitest. Kujutasime ette, et väga suurtel inimestel nendes kupeedes just kõige mugavam olla ei ole. Ka meil oli kitsas, kuna kaks suurt pagasit võtsid omajagu ruumi. Ja kui kohvrid lahti tegime, enam uksest käima ei pääsenud. Varsti peale Kairost lahkumist toodi õhtusöök. See ei näinud küll väga isuäratav välja, aga kuna kõht oli tühi, sõime toiduportsjoni ära.
Kuna siin rongis meelelahutust ei pakutud ja meie vagun kubises pilusilmsetest asiaatidest, kes olid rongisõidust elevil kui väikesed lapsed, otsustasime end magama sättida. Selleks tegi vagunisaatja istetoolidest paari minutiga kahekordsed voodid. Ja oligi aeg magama jääda…
Trackbacks
Trackback specific URI for this entryThis link is not meant to be clicked. It contains the trackback URI for this entry. You can use this URI to send ping- & trackbacks from your own blog to this entry. To copy the link, right click and select "Copy Shortcut" in Internet Explorer or "Copy Link Location" in Mozilla.
No Trackbacks
Comments
Display comments as Linear | ThreadedNo comments