Reisieksperdi ajaveeb

Teed ja liikumine

Pisike ja kompaktne lennujaam, keskpäevane perroon on täis Boeing 767 ja 747 lennukeid. Lennukist väljudes lööb vastu tavapärane troopiline niiske õhk. Jõudes autorendini leiame üles õige kioski, kust auto oli ette tellitud (muud rendikontorid on lihtsalt kinni). Teenindajana tegutsev hiiglasemõõtu rastamees kuulab Sizzla't (Jamaika dancehall, eksole) ning peale mõningat paberite uurimist teatab et teie autot ei ole ja teie broneeringut ka ei leidu. Kui me andsime talle üle sama firma saadetud broneeringut kinnitava kirja, siis arvas ta selle peale, et teie tellitud autot ei ole, kuid muid autosid leidub. Vahepeal jõudsin talt küsida, et kuis siis vanal soca-maal nüüd dancehall kõlab. Vastuseks ikka, et „Yo man, no difference“. Leppisime siis kokku et saame teise auto. Seda vaatama minnes mees heldis ja pakkus, et ta toob meile veel ühe auto, siis saate ikka kahe hulgast valida. Kohale jõudes selgus et „Max ja Moritz mõlemad, koerad poisid olivad“ ehk võta üks ja viska teist. Valisime selle, kus oli vähem mõlke.

Autost veel niipalju, et kaks päeva hiljem lasi ühel kolmest fooriga ristmikul seistes üks kõrvalseisja tuutu ning ütles „Ya man, heck yar 'ear ait heel“ ehk siis tuleks tagumist paremat ratast kontrollida. Tegime siis vaiksel kõrvaltänaval katseid ja selgus et laperdas teine kui „Valium“ Kusturica filmis Lubadus. Õnneks oli rastameestel korrektne teenindus säilinud ning poole tunni pärast oli auto vahetatud. Hiljem selgus, et remondimeestel oli lihtsalt jäänud rehvivahetusel poldid korralikult kinni keeramata.

Kui juba autojutuks läks, siis teedest kah. Grenadat on tänu ajaloole õnnistatud üsna tiheda teedevõrguga. Nimelt valdavalt inglaste käes olnud saar oli lühikest aega prantsuse asumaa ning nende poolt sellel ajal ümber ja läbi saare ehitatud teed on põhimõtteliselt kasutusel tänagi. Ja see teede võrgustik on tihedam, kui nii mõnelgi muul sarnasel saarel, näiteks Dominical.


Aga nagu lõunamaal ikka, siis juhtub teedel kõike. Näiteks kui mehed maja ehituseks segu teevad, siis pannakse segumasin ja liivahunnik tee peale üles, mistõttu pääseb sealt mööda paraja vaevaga. Auto pesemisest samas kontekstis me parem ei räägigi. Või siis viidad või õigemini nende puudumine... Saarerahvas ütleb selle kohta, et meil on viitasid nii vähe, kuna oma rahvas teab niikuinii kuidas sellel 340-ruutkilomeetrisel saarel sõita ja külaliste osas me tahame et nad meiega räägiksid. Ja muidugi nad siis räägivad ka hea meelega. Lihtsalt need, kes sellest jutust Queen's English'i kõla ootavad tuleb natuke pettuda. Aga jutud saavad räägitud ja rõõmus meel on kõigil.

Inimesed ja olemine

Grenada ei ole uhke riik. Grenada on väike ja rahulik. Päikest on palju, Atlandi orkaanivöö serva peal asumine tähendab ka seda et orkaane on muude Kariibi saartega vähem ja nad on nõrgemad.

Grenada on sõbralik riik. Tegemist on natuke alla 100000 elanikuga saartega ning normiks on see et kõik ütlevad kõigile tere. Lähed hommikul kell kuus randa ujuma. Ütled kõigile tere. Kõik ütlevad sulle tere. Kui näed juba mitmel hommikul sama härrasmeest rannal jooksmas, siis juba räägid enamat juttu kah.

Söök ja jook

Grenada on vürtside saar. Vähemalt nii nad ise ütlevad – The Isle of Spice. Et asi ikka päris kindel oleks, siis muskaatpähkli pilt on lipul ja vapil. Suveniiripoed on täis erisuguseid vürtsidega seotud tooteid – köögis kasutatavatest maitseainetest kuni muskaatpähkliseebini. Tavalises poes on erinevate maitseainete riiul pikem kui Eesti külapoes alkoholi lett.

Kui tellite baarist mõne kokteili, siis võite olla üsna kindlad, et sinna peale on muskaatpähklit riivitud. Kui võtate mõne kohaliku toidu, siis on maitses rohkem või vähem muskaatpähklit tunda.

Parim toit? Uskuge või mitte aga – Cowheel Soup ehk meie mõistes paks eestipärane talupojasupp juurikatest ja veisekoodist. Lihtsalt vürtse on märgatavalt rohkem.

Parim jook? Nagu lõunamaal ikka – sinu silmade all värskelt pressitud puuviljadest tehtud mahlad. Näiteks soursopi mahl ja mango mahl. Võtad siis oma paar 10 krooni maksvat pooleliitrist topsikut ja lähed kõrvale randa mandlipuu alla rahulikult merd vaatama ja külma mahla jooma.

Rannad

Tegelikult ei saagi Grenada riigi randasid ühe mõõdupuuga võtta. Suurim rand Grande Anse asub Grenada lääneküljel tuulevarjulises lahes. Kuigi samas paiknevad ka enamus suuremaid hotelle, siis tegelikult on suur ja lai rannariba tühi ning ruumi kõigile laialt. Tüütavaid kaupmehi ja asjatauid päevavargaid ka ei jää silma ning enamus tähelepanu tuleb koondada sellele et vees ukerdavate meretähtede otsa ei astu. Kui me hotellidest räägime, siis Grenada on selline vahva riik, kus seadusega ei lubata ehitada kõrgemaid hotelle kui kolm korrust või palmipuude kõrgus.

Mujal saarel paiknevad lahesopid on väiksemad ja veelgi tüünemad ja sobivad iga masti rahu otsijatele.

Kes tahaks ümbritsevast kärast sootuks eemalduda, siis need peaks suuna võtma põhjapoolsete Carriacou ja Petit Martinique ning neid ümbritsevale Lõuna-Grenadiinide laiupudi suunas – sealsed tühjad piltpostkaardi rannad peaks põhjamaised inimesed üsna kiiresti maha rahustama