Reisieksperdi ajaveeb

Idee selleks reisiks sündis aprillis 2003, mil me esimest korda Floridas olles enne rendiauto loovutamist ja tagasilendu sõitsime Miami Beachi linna. Nägime uhkeid kruiisilaevu sadamas seismas ja hakkasime unistama reisist sellise pardal. See reis saigi teoks novembris 2007, juubelikingitusena abikaasa Ingrit'ile.

Carnival Cruises on maailma kõige suuremat laevastikku omav kruiisifirma, selle lipu all sõidab 23 laeva. Carnivalil on hulk tütarfirmasid: Holland America Line, Princess Cruises, Seabourn Cruise Line, Costa Cruises, Windstar Cruises ja ka Cunard Line, mis 20. sajandi alguses omas tolle aja suurimaid laevu Lusitania (valmis 1907) ja Mauretania. Nendega konkureerimiseks ehitati kuulus Titanic, mis 1912 hukkus. Carnival laseb tuleval suvel käiku uue laeva Carnival Splendor, mis teeb oma esimese reisi Londonist Põhja-Euroopa sadamatesse, nii et meiegi saame seda juulis 2008 Tallinna sadamas näha.

Laev Carnival Triumph mahutab 2700 reisijat ja 1000 meeskonnaliiget. Meie kajut 9291 oli 9. tekil, väga lähedal päevitustekile ja söögisaalile. Väljasõit Miamist oli väga kaunis: soe tuulevaikne õhtupoolik, selja taha jäämas kesklinna pilvelõhkujad, palmisaared villadega ning lõpuks ka hotellide rivid ja Miami Beachi liivarand. Järgmisel hommikul ootas meid kaunis liivarand ja soe läbipaistev vesi. See oli Half Moon Cay, väike saar Bahama saarestikus.

See 10 ruutkilomeetrine väikesaar kuulub Carnivalile. Olles sama suur kui Ruhnu Eestis, on ta kaetud troopilise, kuivataluva põõsastikuga. Reisijad viidi maale praamidega; esimestena said maale kokapoisid, kes panid põõsastevahelistes paviljonides käima grillid, et lõunasöök vabas õhus serveerida. Selle päeva nimi oli Rememberance Day – Meeldejätmise Päev ja see oligi ideaalne puhkepäev: pilvitu taevas, lumivalge liiv, soe ja läbipaistev vesi, hea toit, reggae muusika, mida esitas laeva rastapatsiliste poiste bänd.

Järgnes päev merel, mil sai päevitada ja süüa, kahjuks niitis ajavahega harjumatus meid juba kell 7 õhtul ja õhtusöögi à la carte restoranis, mis algas 20.30, magasime maha. Ülejäänud õhtutel sõime hõrgutisi nagu uus-meremaa lammas, Hudsoni jõe part, pooltoores biif, kala nimega mahi-mahi, kui vaid pearoogi mainida. Kelner Richard oli Kolumbiast, lahe sell. Üldse oli teenindus super, teenindajaid paljudest maailma riikidest, k.a. Viktoria Eestist. Reisijad olid enamasti USA-st, paljud ka Kanadast. Euroopa keeli kuuldus vähe, mõned prantslased, itaallased ja sakslased. Päevitusdekk oma lamamistoolide ja basseini ning mullivannidega asus meie kajutist mõne sammu kaugusel, hommikupoolikul oli taevas selge, pärastlõunal aga läks pilve. Kogu aeg liiguvad ringi kelnerid pakkusid jooke, kuid need olid üsna kallid: austraalia Fosters õlu maksis 7 ja kokteil 14 USD. Lisaks on 5. tekil ka suur kasiino. Alkoholi müügist ja kasiinost saadav tulu annabki Carnivalile põhilise sissetuleku.

Järgmine sadam: Charlotte Amalie, Saint Thomase saar, USA Neitsisaared.

Neitsisaartele andis nime Columbus, kes esimese eurooplasena saabus neile saartele oma teisel reisil aastal 1493 just püha Ursula ja tema neitsidest järgijate päeval. Saari haldasid mitmed Euroopa suurvõimud, kuid 1754 – 1917 kuulusid nad Taanile. Pealinn Charlotte Amalie on nimetatud tollase Taani kuninganna järgi. Orjade tööjõudu kasutades kasvatati suhkruroogu. 1917.aastal müüs Taani kolmandal katsel saared USA’le 25. miljoni dollari eest. 1902. aastal lükkas Taani parlament müügiotsuse napi häälteenamusega tagasi, kuigi nende saarte ülalpidamine neelas riigikassast palju raha. Ajalooliselt on Neitsisaared tuntud kahe kuulsa mereröövli – Drake ja Blackbeardi – baasina, kust rünnati Kesk-Ameerikast Atlandile suunduvaid kaubalaevu.

Saint Thomase saare pindala on võrdne meie Ruhnu saarega, kuid tihedasti asustatud ja seal elab 51 000 inimest. 80% elanikest on mustanahalised, kunagiste neegerorjade järeltulijad; põlisasukad kariibid ja arawakid hävitati täielikult 60 aasta jooksul peale euroolaste tulekut.

Laeval pakuti iga peatuspaika tutvustavaid ekskursioone. Nende tellimine oli lihtne – televiisoripuldi abil kajutist lahkumata. Miamis anti igaühele ID-kaart, see toimis laeval maksevahendina ja kajutisse ning laeva sissepääsemiseks. Meie tellisime kõige pikema, 6 tundi kestva ekskursiooni. Sadamas ootasid umbes 20 inimest mahutavad ekskursioonibussid. Külgedel aknaid ei olnud ja nii oligi hea, sai hästi pildistada ja hingata värsket umbes 25-kraadilist õhku. Liiklus saarel on vasakpoolne, kuid autod rooliga vasakul nagu meilgi.

Saar on mägine, vulkaanilise tekkega, kõrgeim punkt ulatub rohkem kui 400 meetrit üle merepinna. Mäeküljed on kaetud põõsastikuga, looklev tee avab üksteise järel suurepäraseid vaateid ookeanile ja eemal haljendavatele väiksematele saartele. Peatuti mitmel vaateplatvormil ja imetleti kaunist maastikku. Siis laskuti mööda käänulist teed saare põhjaosas asuva Mageni lahe äärde, mille liivarand on hinnatud maailma 10 kaunima hulka.

Seal oli meil 2 tundi aega ujumiseks ja päevitamiseks. Edasi viidi meid mäe otsas asuvasse paika, mida nimetati Drake’s Seat. Sealt olevat kuulus Briti mereröövel jälginud merd, et silmata mööduvaid hispaania laevu Lõuna-Ameerikast kokkuröövitud varandustega. Ekskursioon lõppes Charlotte Amalie linnas Musthabeme kindluse juures. See torn on ehitatud 1679 taanlaste poolt linna taga olevale künkale, kaitsmaks seda looduslikku sadamat sissetungijate eest. Musthabe oli reaalselt 1700-ndate algul selles piirkonnas tegutsenud mereröövel, kuid selle kohta, et ta seda kindlust ka kasutas, tõendid puuduvad.

Kindluse juurest alla mere äärde viisid 99 trepiastet läbi taani ülikute ajalooliste õuede ja aedade. Samas oli ka taani kuningate residents, briti maja ja väike rummi muuseum. Seda ilu ja soojust nautides jalutasime sadama poole, kus seisis korraga 3 Carnivali sarnast kruiisilaeva.

Taevas oli vahelduvalt pilves, kuid äkki hakkas sadama tugevat vihma, nii et mõne minutiga oleksime olnud läbimärjad, õnneks olid seljakotis kaasas kilest vihmamantlid, mis kasutust leidsid. Ostsime mõned suveniirid ja pudeli haiiti rummi, mida laevas mullivannis istudes limpsisime, kui viimasedki Charlotte Amalie tuled laeva kaugenedes musta troopikaöösse kadusid.

Järgmisel hommikul jõudsime San Juani, Puerto Rico pealinna. Puerto Ricos tellisime reisi vihmametsa rahvusparki. Selleks sõidutati meid umbes 80 km San Juanist ida poole mägedesse, kus oli seda algselt kogu saart katvat vihmametsa veel säilinud. Muud alad on kas põldudeks üles haritud või inimasulate all. Puerto Rico on väga tihedalt asustatud saar – umbes veerandi Eesti suurusel maal elab 4 miljonit inimest!

Meid oli umbes 20 inimest laevalt, kes ühte väikebussi mahutati. Vihmametsa oli umbes 20 km sõitu, kaardil on see Trujillo Alto linna lähedal. Vihmametsa Rahvuspargi loodus oli huvitav ja suurejooneline, kuid kuna me olime näinud varem veel uhkemat vihmametsa Hawaii saarestiku Maui saarel, siis erilist elamust see reis ei jätnud. Oleksime võibolla pidanud valima külaskäigu Bacardi rummi tootmise tehasesse San Juani linna sees.

Puerto Rico on USA-ga vabalt ühinenud territoorium ja seal kehtivad USA seadused. On olemas ka oma parlament, kus on enam-vähem võrdsetes osades neid, kes pooldavad veelgi tihedamat sõltuvust ning neid, kes soovivad täielikku sõltumatust ja neid, kes soovivad praeguse olukorra jätkumist. Nii et omamoodi patiseis ja muutusi ses osas pole ette näha.

Õhtul sõitsime välja, tagasi Miami poole. Järgmiseks hommikuks jõudsime Turks ja Caicose saareriigi Grand Turki saare sadamasse.

Grand Turki ning kogu Turks & Caicose saarestiku pealinn on Cockburn Town. Suurima elanike arvuga saar saarestikus on Providenciales, mis asub Caicose saarestiku lääneosas (22540 in). Kokku on Turks and Caicose elanike arv 32000. Selle saareriigi ametlik staatus on Briti Meretagune Ala, kõrgeim võim kuulub Elizabeth II-le, keda kohapeal esindab kuberner.

Looduslikult on need saared Bahama saarestiku kõige idapoolsem osa. Grand Turki saar on madal ja kõrbeline. Arvatavasti oligi see saar Columbuse esimeseks maabumiskohaks Uues Maailmas 10. oktoobril 1492. Grand Turki saare põhjatipus asuv mitmekilomeetrine merepinna lähedaste korallriffide vöönd on tõeline laevade lõks – läbi sajandite arvatakse seal hukkunud laevade arvuks 1000! Saare elanikud ei jätnud juhust kasutamata ning elasid merest saadud saagist üsna prisket elu. Kui ehitati tuletorn, siis selle tulesid summutati või koguni kustutati, et jälle mõni laev hukkuks. Grand Turk on seni veel massiturismist rikkumata, kuid juba mõne aasta pärast kerkivad rannale taas hotellide rivid ja saare praegune omapära ja veetlus kaovad.

Tagasi Miamisse jõudsime hommikul kell 8 ja kuna Pariisi lennuk väljus alles kell 18, võtsime vastu Carnivali pakkumise vaba aja sisustamiseks. Pakuti Evergladesi Rahvuspargi ja Miami Beachi külastamist, kuid neid olime me juba varem näinud ja valisime Parrot Jungle nimelise loomapargi. 7 inimest laevalt asusid väikebussi ja meid sõidutati mööda Miami kesklinna, kus on käimas tõeline pilvelõhkujata ehitamise buum. Loomapargis näidati mitmeid showsid madude, ahvide, kotkaste ja tiigrite osavõtul. Märkamatult kulusid viimased tunnid kaunis Miamis ja reisi lõpetas Carnivali esindaja naeratus ja lehvitus hüvastijätuks.

Reisil käis ja muljeid jagas teksti autor: Vahur Mägi