Reisieksperdi ajaveeb

Kuuskümmend kilomeetrit Berliinist Dresdeni poole oleks keset tühermaad nagu gigantne hõbehall UFO maandunud, külakostiks kaasas tükike päikeselist ja sooja paradiisi.

UFO-taolise kupli all peitub Tropical Islands, mis on Euroopa suurim troopika-teemapark. Hiljuti tööasjus Berliinis olles otsustasin ühendada kasuliku meeldivaga ja sakslaste kuulsa troopikaprojekti oma silmaga üle vaadata.

Troopikasaared asuvad viie aasta eest pankrotistunud transpordilennukite tootja Cargo Lifteri kunagises angaaris. Väga teretulnud muudatus, kui arvestada, et väljas on varakevadine sopp ja pori. Muide, just siinsel lennuväljal maandusid omal ajal lennukid Nõukogude Liidust Ida-Saksamaale seltsimees Honeckerile külla saabunud nomenklatuuriga.

Lunastame Berliinis elava sõbraga kumbki endale 24.50 euro eest pääsme suvesse. Justkui jooksurattast välja pudenenud kontorirotid, avastame end bikiinides patseerivate puhkajate keskelt Samoalt pärit onni eest. Asendan kontsakingad sealtsamast ostetud plätudega, sõber libistab lipsu kiirelt taskusse nagu pioneeriajal kaelaräti. Hüpe suvesse tundub esialgu liialt järsk - õhusooja on 25°C, „Lõunameres“ 28°C ja „Bali Laguunis“ koguni 31°C. Mõtlen, kui suur võib olla elektri- või gaasiarve, mille siinne raamatupidamine igakuiselt üle kannab- kütta tuleb ju koguni 5,2 miljonit kuupmeetrit õhku ja 7000 kuupmeetrit vett!

Näha on, et siin ei mõtle suurelt ainult raamatupidajad. Angaar on kui hiiglaslik palmimaja, kus kasvab 20 tuhat troopikataime enam kui viiesajast liigist (ekskursiooni eest kasseeritakse lisatasu 2.50 eurot inimese kohta), 25 meetri kõrgusest liumäest võib kuni 70-kilomeetrise tunnikiirusega laskuda otse „Lõunamerre“ (ühekordne lisatasu 2.50 eurot) ning heeliumipall tõstab soovijad kuni 70 meetri kõrgusele (selle eest kasseeritakse jällegi lisatasu). Lastele on minigolf, kardirada, batuudid, liumäed, aardeotsimised, lastedisko ja kindlasti veel palju muid atraktsioone (mille eest jällegi tuleb lisatasuga arvestada).

Meie jätame lasteparadiisi neile, kel järeltulijad juba soetatud ja hüppame liivarannalt (ka liiv on ehtne) „Lõunamere“ 1,3meetrisesse sügavusse ning laseme pilgul puhata helesinisel silmapiiril, millel ilutsevad valged narmalised pilved. Mis sellest, et „taevas“ on tegelikult vakstust bänner, mille pingutusnöörid on näha ja mida valgustavad prožektorid. Kõik on „nagu päris“, ent oma kunstlikkuses kentsakas, nii et tekib tunne nagu viibiks me Universal'i stuudiotes keset filmivõtteid.

Reaalsustunde peletamisele aitab veelgi kaasa mustkunstietendus, mis pajatab neljast elemendist – tulest, veest, õhust ja maast. Sel õhtul moonutas publiku silmi kõigest 25aastane Saksa tõusev täht Jan Rouven, kes minu asjatundmatu silma jaoks tõesti arusaamatute trikkidega hakkama sai. Traditsiooni kohaselt kutsuti publiku hulgast ka „järelevaatajad“, kes mõistagi mingit petuskeemi ei avastanud. Mu kaaslasele Rouven nii veenvalt ei mõjunud. Tema raius kui vangi langenud luuraja oma väidet: „Mustkunst -- see on puhas pettus“. See-eest oli oma eheduses (ei ühtegi julgestusvööd!) mõjuv Monte Carlo tsirkusefestivali võitja Aleksander Šarkovi akrobaatikaetendus.

Smoothie, milk shake, Milchcocktail … seletame baaripoisile, kes ikkagi täpselt aru ei saa, mida kunded soovivad. Ostame mingid kokteilid apelsinimahlaga. Baarmen salvestab käe küljes olevale kiibiga paelale järjekordsed eurod. Mõtleme, kas siin skype'ist või wifi'st ollakse kuuldud... Siis meenub, et meie maailm on hetkel ju „palmisaar“ laguuni ja helesinise silmapiiriga ning enamat oleks patt nõuda.

Kui tahaksime, võiksime seda "reaalsust" ka pikendada, sest vaniljesuhkruvalgele liivale „Lõunamere“ kaldal on üles pandud 2-5kohalised telgid neile, kel troopikapuhkus ühe õhtuga ei piirdu. Ööbijaile lisandub randmekiibile veel vähemalt 19.50 eurot inimese kohta öö eest. Kassatöötaja räägib, et telk on siiski hea ette broneerida, sest troopikaööd olla ühtviisi popid nii lastega perede kui ka noorte romantikute seas. Sellest võib teatud määral ka aru saada, sest siinses troopikas ei kiusa puhkajaid ei moskiitod ega tänu eurostandardile ka kõhuviirused ja päris kindlasti ei hakka siin vihma sadama....

Meie troopikapuhkus piirdub ühe õhtuga ning seepärast tuleb sellest võtta maksimum. Liumägi on tõesti vinge – sees lisavarustus nagu vihmakardin ja sähvivad neoontuled. Nagu nõiutud lähen uuesti ja uuesti stardirajale. Liumäed, kuigi palju väiksemad, on ka „Bali Laguunis“. Viimane aga on tänu vastulainetusele just õige koht selleks, et ka mõned sportlikud punktid kirja saada. Tänu mitmetele mullivannilaadsetele süvistele on laguun lihtsalt üks mõnusalt soe sopike sõbraga tšillimiseks. Olgu öeldud, et „Ameerika joogi“ smoothie leidsime pärast mõningast detektiivitööd ikkagi ühest seitsmest rannabaarist üles ja see oli 3.50 euro eest ka ehtameerikalikult suur. Saunaotsing lõppes kutsega „teretulemast tagasi“, sest sauna- ja wellnesskompleks valmib troopikasaartel suveks. Massaažisoovijad aga masseerimata ei jää, sest on, millest valida. Muu hulgas pakutakse näiteks migreenivastast massaaži (15 min) ja jalataldade reflekstsoonide massaaži (20 min).

Troopikasaartelt lahkudes kiibipaela randmelt kassiirile ulatades mõtlen, et lastega puhkajad koguvad siin levinud kõikvõimalike lisatasude tõttu kindlasti üsna aukartustäratava krediidisumma, sest kiibistatud käsi ulatab end vägagi lahkesti kassiiridele. Ka pole Tropical Islands lihtsalt dekoratsioonidega ujula, sestap on plätud ja kerged suveriided igati omal kohal. Pildistamine on täiesti lubatud (kuigi mitte õhtuse mustkunstietenduse ajal), nii et ka fotoaparaat võiks kaasas olla. Ning kui plaanite troopikasaartele autoga sõita, siis lihtsustab orienteerumist oluliselt GPS-navigatsioonisüsteem, sest kiirteel viitas Tropical Islands'ile vaid üks (!) viit. Berliinist rongiga saabujatele (Regionalexpress RE2 ja Regionalbahn RB 14) on aga vastas tasuta bussid.

Tropical Islands on kindlasti koht, mille külastuse eest lubavad teie lapsed pikka aega õigel ajal magama minna ja vastu vaidlemata koeraga jalutamas käia. Kahju, et minu lapsepõlves troopikasaari ei olnud. Aga see-eest oli Kloogarand ja koorejäätis ning kogu ettevõtmine oli ikkagi nädalavahetuse suurprojekt tervele perele. Minu jaoks jäi Tropical Islands'is siiski puudu „päris“ ookeaniranna tundest, kus lained hoolimata püstipüsimistaktikatest su ikkagi hetkega jalust niidavad, kus lainepiirilt merikarpe korjatakse, kus õhtu saabudes kohalikest tulvil rannarestoranis austreid või muid molluskeid süües päevasest päikesest põlenud ninaotsale kreemi määritakse, kus jõupaberist laualinal „Laevade pommitamist“ mängitakse ning kus hommikuni salsabaaris tantsitakse... Üks järgmistest puhkusereisidest viib mind kindlasti päris troopikasse, aga ühe nädalavahetuse projektiks on sakslaste teemapark enam kui sobiv koht.

> Lennupiletid Berliini