Reisieksperdi ajaveeb

10. detsember
Peale hommikusööki oli meil jäänud külastada veel kahte templit. Tõnäoliselt ei taha me nüüd tükk aega ühtegi templit vaadata.
Esimene neist oli üks maailma suurimaid templikomplekse Karnaki tempel, kattes enda alla 100 hektarit maad. Tundsime siin endid väga väikestena. Karnaki tempel on Giza püramiidide järel enim külastatud Egiptuse vaatamisväärsus. Templi erinevad osad on pühendatud kolmele Egiptuse jumalale: sõjajumalale Montu, peajumalale Amun-Re ja viimase naisele jumalanna Mut. Amun, Mut ja nende poeg Khonsu moodustavad Teeba triaadi.
Meie viimane tempel sel Niiluse kruiisil oli Luxori tempel, mille sissepääsu kaunistab obelisk, mille paariline viidi 1835. aastal Prantsusmaale ja see kaunistab nüüd Pariisi Concorde väljakut. Luxori tempel on samuti pühendatud Teeba triaadile ja tihedalt seotud eelnevalt külastatud Karnaki templiga. Vanas Egiptuses toodi kord aastas pidustuste aegu Amun-Re, Mut ja Khonsu pühadel paatidel mööda Niilust Karnaki templist Luxori templisse. Peale pidustusi viidi paadid ja jumalad jälle tagasi. Luxori templist viis isegi sfinkside allee Karnaki templisse, kuid praegu ei ole sellest pühast teest väga palju alles jäänud.
Viimastel tundidel enne kruiisi lõppu veetsime laeva päiksedekil. Pealelõunal aga alustasime konvoisõitu Hurghada poole. Kuna Egiptuses on olnud probleeme turistide turvalisusega, siis teatud marsruutidel liiguvad Egiptuses turismibussid ja –autod politsei saatel suures grupis.

Meie autojuhiks oli sõbralik noormees nimega Nabil, kes plaanis sel päeval nagunii Luxorist Hurghadasse sõita, aga tänu juhusele õnnestus tal selle sõidu eest ka raha teenida. Egiptuses ei ole igal ühel lubatud turiste sõidutada (v.a. oma tuttavad), aga tasu eest tohivad turiste vedada vaid ametlikult selleks tööks registreeritud autojuhid. Teel Hurghadasse tehti selleks ettenähtud kohas ka üks peatus. Auto- ja bussijuhtid suundusid eraldi neile mõeldud kohvikusse, kus nad said süüa, juua ja vesipiipu teha. Turistide jaoks oli vaid ülikallis poeke ja suveniirimüüjad. Sõit Hurghadasse kestis kokku 4 tundi ja kohale jõudes oli juba pime. Peatusime Hurghada keskuses Regina Style hotellis. Hotell oli suur ja meie arvates mitte just kõige ilusam. Õnneks tuli seal veeta vaid 2 ööd, mitte 7 (nagu enamus Egiptuse reisipakettides). Kuna olime Niiluse kruiisist väga väsinud, siis kiirustasime tuba näha, aga meile vastu tulnud esindajal oli aega küll. Ta seletas pikalt ja laialt, millised suurepäraseid puhkusevõimalusi Hurghadas pakutakse. Lõpuks jõudsime oma tuppa. Meie tuba asus ühekorruselises aiamajas suure hotelli sisehoovis. Ma arvan, et see on üldse kõige lihtsam ja inetum hotellituba, kus ma olen pidanud oma elu jooksul ööbima. See nägi välja üpris kohutav: vana ja väsinud mööbel ning mitte kõige puhtamad seinad ja põrand. Aga hullem oli alles ees! Kohe peale esindaja telefonikõnet, kes kontrollis, kas kõik on korras, avastasime toa põrandalt mõned suured punased sipelgad. Kuna me ei soovinud sipelgatega ühes toas ööbida, olime sunnitud need putukad ära tapma. Seejärel suundusime otsejoones vastuvõttu, et küsida, mida nemad teha saaksid. Meile lubati toapoiss saata. Palusime veel, et ta laseks ka mingisugust vahendit põrandale ja suundusime ise restorani poole, et õhtust süüa. Restoraniks nimetamine oleks olnud selle koha meelitamine. Pigem meenutas see sööklat. Kahjuks ei olnud ka toit suurem asi. Igatsesime taga laevarestorani, selle sööki ja kogu meeskonda.
Peale õhtusööki jalutasime veidi linna peal. Egiptusele kohaselt otsisid kauplejad meiega kontakti, et niisama juttu puhuda ja hea õnne korral ka mõni suurepärane asi maha ärida. Juttu alustati enamasti vene keeles, aga kui me sellele ei reageerinud, siis mindi kiirelt inglise keelele üle. Muuhulgas kurtsid Hurghada kauplejad, et kunagi oli Hurghada väga tore linn, kus oli hea elada. Praeguse olukorraga, kus turiste on liiga palju ja hinnatase madal, ei olda enam nii rahul.
Kui oma tuppa tagasi jõudsime, leidsime õnnetuseks toapõrandalt uued punased sipelgad. Otsustasime jälle vastuvõttu joosta. Seekord saime kohe toapoisi endaga kaasa. Poiss vaatas sipelgalaibad üle ja lubas tugevama tõrjevahendi tuua. Natukese aja pärast ilmus toapoiss valge korgiga pudeliga. Kohe leidsime ka sobiva ohvri põrandal ringi sibamas. Peale aerosoolipilve saamist tõmbles sipelgas veel mõned korrad ja jäi siis liikumatult lebama. Kuna me läksime kohe magama, ei saanud me tervet tuba ära mürgitada. Märgistasime mõned nurgad tõrjevahendiga ja läksime rahuliku südamega magama.

11. detsember
Ärkasime päikesepaiste ja linnulauluga. Hommikusöögilauas üritasid kaks ülinoort meesteenindajat meiega õhtuks kohtingut kokku leppida. Poisid lubasid meid kell 10 õhtul hotelli ees ootada. Kas nad ka tõesti ootasid, me teada ei saanudki, kuna olime samal ajal hotellist eemal ja hiljem neid poisse ei kohanud.
Peale hommikusööki oli meie esmaseks missiooniks leida uus kange alkoholi pudel, kuna me kodust kaasavõetud “kõhurohud” olid otsa saanud. Kuna Egiptuses alkoholi igal pool ei müüda, leidsime õige kohvipoe vaid tänu vastuvõtu töötaja abile. Alkoholi valik oli üllatavalt lai. Riiulis seisis isegi meie põhjanaabrite Finlandia pudel, ainult et pudelisildil kirjas oli Fineland. Muidu üks-ühele silt. Sellest hoolimata otsustasime proovida kohalikku šnapsi ja valisime aniisi põhjal valmistatud kange joogi. Kokkuvõtteks täiesti joodav. Loodetavasti tappis see ka kõik meie organismi tunginud Egiptuse bakterid.
Peale osturetke olime valmis päikesevannideks. Et teistest turistidest ja rannapoistest rahu saada, valisime endale veidi privaatsema koha. Seal oli küll tuulisem, aga päike soojendas piisavalt. Ühed me naabrid tegelesid parajasti fotosessiooniga, kus ema tegi oma teismelisest tütrest rate.ee-sse sobivaid erootilise alatooniga pilte. Teisel pool meid nautis päikest ja teineteise lähedust kohalik noorpaar, kes olid küll kombekohaselt pealaest jalatallani riietega kaetud. Tõenäoliselt soovisid ka nemad rohkem privaatsust.
Peale 2,5 tundi oli meil päevitamisest kõrini. Otsustasime veel Punase mere vee ära proovida, aga tänu kõrval asuvatele mootorpaatidele ei olnud see kõige meeldivam kogemus. Õlilõhn käis üle pea ja tõenäoliselt saime ka ise õliseks. Rohkem me seal ei ujunud.
Lõuna oli käes ja kuna olime harjunud 3-käiguliste söögikordadega laeval, tundusid kõhud tühjad olevat. Otsustasime odavalt hakkama saada ja poest puuvilja ja natuke magusat osta. Kuid ega Egiptuses nii lihtsalt ei pääse. Oma poode reklaamivad kaupmehed lubavad sulle ükskõik mida, peaasi et sa nende poodi sisse astud. Kui sa midagi ei osta, unustavad nad oma lubaduse peagi. Kui sa aga natukenegi nende kauplust tühjendad, on nad nõus ise kaasa tulema ja sind kättpidi puuviljamüüja juurde viima. Kui me olime oma osturetke lõpetanud, oli hotellist lahkumisest möödunud 4 tundi. Selle aja jooksul olime jõudnud muretseda kohalikku küpsist, mahla, 6 banaani ja muuseas ühe hõbeketi, mille hinna kauplesin 165£ pealt 65£ peale.
Peale väsitavat osturetke suundusime tagasi hotelli. Kuna me hommikul unustasime sipelgatele mürki lasta, siis tegime seda nüüd. Tõstsime lauad, toolid, oma söögipoolise ja muu vajaliku majakese ette verandale, pihustasime kõik seinaääred mürki täis ja tõmbasime enda järel ukse kinni. Hetk peale seda avastasime, et võti jäi tuppa voodi peale ja uks oli lukus. Kiiret meil ei olnud ja õnneks olime kaasa võtnud Luxorist ostetud soojad villased tekid, mille sisse end mähkisime. Mõne aja pärast kõndis mööda meie eilse õhtu toateenija, kes aitas meil sipelgatega võidelda. Õnneks oli ta nõus meile ukse avama.
Viimase õhtu Hurghadas veetsime kohvipoes õlut juues ja sishat suitsedates. Hiljem suundusime kohalikku (mini)klubisse “African Club” tantsima, kus enamik külastajaid olid valged naised koos kohalike tõmmude meestega.