Buss Kuressaare poole kulgeb budistlikult venivas tempos. Pudel vett, üks sügavamõtteline raamat armastusest, üks kergemat žanri esindav „naistekas“ ja sõbranna, kellega pole ammu olnud mahti lobiseda moodustavad mu ümber vajaliku turvatsooni kogu eelolevaks bussi-pärastlõunaks.
Grand Rose SPA, mis mind ootab, on olnud mu „vaja teha“ nimekirjas ajast, mil ta 2006. aasta detsembris suurema kärata uksed avas. Rõõm sellest, et meid sõbrannaga ootab täiesti kohustustevaba nädalavahetus, annab tiivad. Enne kui arugi saame, oleme hotellist lihtsalt mööda kõndinud – kuuekümne kolme toaline spaahotell on niivõrd diskreetselt peidetud keskaegse müüri taha. Mitte mingisugust silti ei ole ja väikesed sepistatud roosiõied hooviväraval ei räägi meiega piisavalt häälekalt. Tegelikult ütlesid need: „Ärge tormake, võtke aeg maha ja vaadake enda ümber“.
Õhtupäikeses kumavas fuajees on raamatutest loetud, filmidest nähtud ja lauludest kuuldud dekadentsi hõngu – nikerdustega diivanid, sulgedega ääristatud mustad põrandalambid ja kõikjal lopsakad roosibuketid. Hetkeks on tunne nagu lapsel ooperiteatri rekvisiidiruumis. Minimalism ei ela kohe kindlasti siin.
Seitsme sammu jooksul hotelli välisuksest vastuvõtulauani imbub külastajale tänu sisekujundaja Merle Eeki stiilikeelele igaveseks ajju, et siinset sümboliseerib ROOS. Roosiõie kujulise võtmehoidjaga võti avab roosiõie kujuliste nikerdustega toaukse, vaibal on roosimotiiv ja seinal väänlevad roosioksad. Roosid on ka käterättidel, laualampidel ja kindlasti kuskil veel. Aga see ei häiri. Mu mõtted on juba eelseisval näohooldusel. Ei tea, miks just roos? Saan teada, et see lill „töötab mitmel kohal“ – roos olevat ka nooruse, puhtuse, tervise, sõpruse ja edukuse märk.
