Reisieksperdi ajaveeb

Mykonos (hääldus ‘Mikonos) asub Küklaatide saarestikus ning võrrelduna Hiiumaaga, on saare pindala pea 10 korda väiksem. Mykonose saar on küll pisike, kuid vaatamist-tegemist on ühe puhkuse jagu kohe kindlasti. Saare arvukad imeilusad liivarannad, kosmopoliitne atmosfäär, vapustavalt kaunis vanalinn ning ajalooline Delose saar on põhjusteks, miks Mykonosele kindlasti tasub tulla.





Mykonosel elab umbes 10,000 inimest ning lisaks saare keskusele, Mykonose linnale, on saarel veel ainult üks traditsiooniline küla, Ano Mera. Ülejäänud turismikuurortid on ehitatud saare põhitegevuse, turismi tulemusena. Saarel leiab erineval tasemel majutust; kodustest külalistemajadest kuni luksuslike viietärni butiikhotellideni. Mykonosel on kõik hotellid koondunud randade lähedusse. Isegi, kui hotellist tuleb lähimasse randa veidi jalutada, kompenseerib seda kindlasti hotelli territooriumilt avanevad imelised loodusvaated, sest järelikult on hotell ehitatud kaljusemale künkale. Mykonosel on nii elumajad kui hotellide hooned madalad, traditsioonilise valge lubjaga ning just valgete majade-sinise mere kombinatsioon pakub Mykonosel silmarõõmu igal tänavanurgal.

Kahtlemata on saare pärliks vanalinn, kust leiab armsad lubivalged traditsioonilised kreeka majad, kitsad tänavad, võluvad butiikpoed ja tuulevarjus olevad tavernad. Vanalinna sadamas leiab kauni panoraamvaate, mis on kindlasti üks enimpildistatumaid paiku Kreekas. Leiab ka väikese Veneetsia, mille majad on ehitatud veepiirile ning kuulsad Kato Mili tuulikud. Ajaloo- ja kultuurihuvilisele soovitame Mykonose linna arheoloogia-, folkloori- ja meremuuseumeid ning Lena maja, kus näeb, kuidas elas kunagise jõuka kaupmehe pere.

Mykonosest kõigest kahe kilomeetri kaugusel asub Delose saar, mis on Kreeka üks olulisemaid ajaloolis-arheoloogilisi vaatamisväärsuseid. Kreeka mütoloogia kohaselt oli Delose saar Kreeka jumalate Artemise ja Apollo sünnipaigaks. Pühasse paika tekkinud linn kujunes 2.sajandil e.Kr Vahemere idaosa kõige olulisemaks kaubanduslinnaks ja kultuurikeskuseks. Pärast 69.a. e.Kr toimunud rüüstamisi, lahkusid elanikud saarelt ning Delos kaotas oma tähtsuse. Delosele sõidab praam 2x päevas ning sõit kestab 30 minutit. Kindlasti soovitame Delosel giidiga ekskursiooni, kellega koos antiiklinnas jalutades saab teada huvitavaid lugusid vanast Kreeka ajaloost.


Mykonos meelitab külastajaid ka oma glamuuri, sära ning vabameelsusega. Populaarsed rannapeod Paradise Beachil algavad juba keskpäeval ning kestavad varaste hommikutundideni. Suviti külastavad Mykonose rannaklubisid maailmakuulsad DJ-d ning vägevatel rannapidudel osaleb tuhandeid inimesi. Võib kahtlustada, et Mykonos ongi uus Ibiza.




Mykonose saarel armastavad puhata ka maailmakuulsad staarid. Richard Branson, Jeremy Clarkson, Lindsey Lohan, Ronaldo, Lady Gaga, Elton John – need on kõigest mõned nimed paljudest kuulsustest, keda Mykonosel puhkamas-pidutsemas nähtud! Tõenäoliselt parim koht saarel, kus võib näha mõnda Hollywoodi staari söömas või supermodelli päevitamas, on Nammose restoran Psarou rannas. Puhkamine glamuurses rannas on aga nii ihaldusväärne, et kõrghooajal on rannatoolidel ootenimekirjad, mida eiratakse ainult siis, kui suudad rannatoolide rentijat veenda, et oled Paris Hiltoni täditütar või George Clooney vend. Rannatool ning sellega kaasaskäivad kokteilid Nammoses maksavad sadu eurosid, seega on ka kuulsustega samas rannas peesitamisel vastav hind.
Keda glamuur ei meelita ning peod ei huvita, siis ka neile on Mykonose saarel pakkuda vaiksemaid randu, mis pidudest ning linnamelust eemale jäävad. Saarel ringiliikumiseks on võimalik rentida autosid, ATV-sid või rollereid. Kes ise sõita ei soovi, siis saab ka kohalike bussidega väga hästi saarel liigelda.
Mykonos pakub rohkelt avastamisrõõmu nii seiklejatele kui ka puhkajatele.

Alates 19.juunist 2015 saab Tallinnast Mykonose saarele lennata Aegean Airlinesiga (ühe ümberistumisega Ateenas).


Soovitame restorane Mykonose saarel:
Roca Cookery – imehea toit, taskukohased hinnad ja supervaated Mykonose linna sadamaalale.
Joanna’s Nikos Place – õhtusta päikeseloojangu ajal. Restoran asub otse rannas ning Mykonose vanalinnast 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tipphooajal tasub päeval läbi astuda ning õhtuks laud broneerida.
Avli tou Thodori - Platis Gialose rannas asuv restoran sobib ka nõudlikumale toidugurmaanile.

Istanbul on ainulaadne ja kustumatuid elamusi pakkuv linn, mille ajalugu on jätnud sellele erilise väljanägemise. Kuigi Türgi pealinn on ametlikult Ankara, elab Istanbulis kohalike sõnul 17 miljonit inimest. Peale selle lisab suursugusust ka asjaolu, et linn asub nii Euroopa kui Aasia maailmajaos, mida lahutab Bosporuse väin. Istanbul on täis kultuuri ja traditsioone, mida tuleb kindlasti oma silmaga vaadata.

Alates juunist on eestlastele Istanbuli avastamine tehtud väga mugavaks. Turkish Airlines teeb nüüd Tallinnast otselende Istanbuli (minekul väikse vahemaandumisega Vilniuses). Väljumised on mõlemal suunal teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. See annab väga hea võimaluse teha paaripäevase lühipuhkuse imekaunis Istanbulis.

Linnal on väga palju pakkuda nii kultuurihuvilistele kui ka poodlejatele. Kõige tähtsamad vaatamisväärsused asuvad Sultanahmeti väljakul, kus on võimalik imetleda Sinist mošeed ja Hagia Sophia kirikut – usukultuuri edasikandjaid. Samuti ootab uudistajaid koopataoline veehoidla Basiilika tsistern, kus on säilinud mitmed arhitektuurilised ja antiiksed kujud. Läheduses asub Topikapi palee, kus on võimalik näha uhkelt kaunistatud mõõku, sätendavaid vääriskive, keiserlikke rõivaid ja väärikat vanade kellade kollektsiooni. Lisaks on palju teisi muuseume ja religioosseid ehitisi, mis väärivad külastamist. Need, kes kõrgust ei karda, võiksid kindlasti minna Sapphire torni tippu, mille 54. korruselt avaneb linnale fantastiline vaade. Sealsamas on võimalik kogeda 4D kino, kus tehakse helikopteriga tiir peale linna kõige tähtsamatele vaatamisväärsustele.

Sisseoste saab Istanbulis teha täiel rinnal, sest linna on õnnistatud kümnete suurte kaubamajadega. Kõige rohkem kiidetakse Cevahiri, mida peetakse Euroopa kõige suuremaks kaubamajaks ning mis on maailma mastaabis suisa teisel kohal. Lisaks võib end poodlema unustada kaubamajadesse Istinye Park, Akmerkez, Trump Tower jne. Et näha tõelist türgilikku kauplemist, peab suunduma Suurele turule, kus labürindilaadsetel tänavatel on teil võimalik soetada vaipu, kangaid, nahatooteid, ehteid, keraamikat ja käsitööesemeid. Samuti väärib külastamist vürstibasaar, mille lettidelt leiab suures valikus erinevaid vürtse, ravimtaimi, kuivatatud puuvilju ja palju teisi suveniirasjakesi. Üheks levinumaks suveniiriks on sinise silma kujutisega esemed, sest usutakse, et see hoiab kurjal silma peal.

Nagu igas teises linnas hinnatakse ka Istanbulis kaunite kunstide olemasolu. Seetõttu toimuvad linnas mitmed traditsioonilised teatri-, filmi-, muusika-, kunsti- ja tantsufestivalid. Veidi temperamentsema olekuga on kindlasti tangofestival, lillearmastajatel tasub külastada kevadiselt värvilist tulbifestivali, mahlaseid elamusi otsijatel arbuusifestivali ning teistest tavapäratumad on õlimaadluse- ja kaamelite maadluse festival.

Õhtuseks meelelahutuseks tasub minna kohalikku restorani. Mõnes neis toimuvad spetsiaalsed Türgi õhtud, kus teid kostitakse mitmekäigulise toidu ja hurmavate kõhutantsijate esinemistega. Suurepäraseks kogemuseks on õhtustada hoopiski mõnel Bosporuse väinal mitmetunnist sõitu tegeval kruiisilaeval ning nautida õhtutuledes oleva Istanbuli romantilisemat poolt. Neil, kes pulbitsevad ööhakul veel energiast, tasub uudistama minna linna uhkeid ööklubisid. Kõige nooblimad neist on Reina, Anjelique ja Blackk.

Istanbulil on eriline elurütm, mis köidab teid igal sammul. Kui juba kord olete selle imelise linna enda jaoks avastanud, siis kutsub see teid ikka ja jälle tagasi... Väärt linn!

Autor: Taisi Luht

12. detsember
Koputus uksele. Esialgu ei saanud me midagi aru, hetke pärast taipasime, et keegi on ukse taga. Hüüdsime, et magame alles ja pole veel riides. Mingi aja pärast helises telefon ja keegi küsis, millal võib tulla minibaari üle vaatama. Tõusime siis üles ja avasime toapoisile ukse, kes vaatas minibaari üle ja lahkus. Aga meie uni oli rikutud.
Viimane Hurghada päev oli suhteliselt sündmustevaene. Meid ootas ees pikk sõit Hurghadast Kairosse (ca 6h). Buss pidi lahkuma Hurghada bussijaamast 13:30. Bussijaam nägi välja nagu mahajäätud ehitusplats, kuigi see bussijaam pidi neil uus olema. Huvitav, milline see vana siis välja nägi? Õnneks oli meie buss aga väga korralik. 70£ pileti sisse kuulus ka väike söögikarp mahla ja magusa koogikesega. Buss ise oli uus ja mugav. Ainsana häiris ehk rahulikku sõitu telekast kostuv Egiptuse komöödiafilm, mille araabiakeelsetest sõnadest peale “habibi” me midagi aru ei saanud.
Kairosse saabusime õhtul. Kuna Kairos on ostukeskused avatud vähemalt keskööni, tutvusime natuke pealinna kaubandusega ja hiljem einestasime kohalikus kohvipoes. Pean tunnistama, et Egiptuse sandwich oli maitsvam kui mistahes Ameerika kiirrestoranide hamburgerid.

10. detsember
Peale hommikusööki oli meil jäänud külastada veel kahte templit. Tõnäoliselt ei taha me nüüd tükk aega ühtegi templit vaadata.
Esimene neist oli üks maailma suurimaid templikomplekse Karnaki tempel, kattes enda alla 100 hektarit maad. Tundsime siin endid väga väikestena. Karnaki tempel on Giza püramiidide järel enim külastatud Egiptuse vaatamisväärsus. Templi erinevad osad on pühendatud kolmele Egiptuse jumalale: sõjajumalale Montu, peajumalale Amun-Re ja viimase naisele jumalanna Mut. Amun, Mut ja nende poeg Khonsu moodustavad Teeba triaadi.
Meie viimane tempel sel Niiluse kruiisil oli Luxori tempel, mille sissepääsu kaunistab obelisk, mille paariline viidi 1835. aastal Prantsusmaale ja see kaunistab nüüd Pariisi Concorde väljakut. Luxori tempel on samuti pühendatud Teeba triaadile ja tihedalt seotud eelnevalt külastatud Karnaki templiga. Vanas Egiptuses toodi kord aastas pidustuste aegu Amun-Re, Mut ja Khonsu pühadel paatidel mööda Niilust Karnaki templist Luxori templisse. Peale pidustusi viidi paadid ja jumalad jälle tagasi. Luxori templist viis isegi sfinkside allee Karnaki templisse, kuid praegu ei ole sellest pühast teest väga palju alles jäänud.
Viimastel tundidel enne kruiisi lõppu veetsime laeva päiksedekil. Pealelõunal aga alustasime konvoisõitu Hurghada poole. Kuna Egiptuses on olnud probleeme turistide turvalisusega, siis teatud marsruutidel liiguvad Egiptuses turismibussid ja –autod politsei saatel suures grupis.

7. detsember
Äratus Kairo-Aswani rongis. Ma arvan, et see öö oli üks vähim magatud öö minu elus. Mulle see rongi loksumine ei sobinud. Pealegi oli kogu aeg selline tunne, et kohe sõidab rong rööbastelt välja. Ja ülemisel korrusel magav sõbranna oli pidevas allakukkumise hirmus.
Hommikusöök toodi kell 08:00. See koosnes peamiselt erinevat liiki saiadest. Selle paari päeva jooksul olen aru saanud, et saia süüa egiptlased armastavad.
Kuigi pidime Aswani jõudma 08:30, saabusime alles 10:00. Selline hilinemine on Egiptuses täiesti tavaline.
Rongijaamas oli meil vastas esindaja, kes viis meid minibussiga 5 minuti kaugusel asuvasse kruiisilaevade sadamasse, kust algas me 4-päevane Niiluse kruiis.
Meie laeva nimi oli Sherry boat. Ametlikult on see 5*****, aga meie mõistes lukslaevast oli asi kaugel.
Kui jootrahad kõigile asjaosalistele (esindaja, autojuht, pakikandja) jagatud, maabusime lõpuks oma kajutisse. 5***** kajuti tase ei olnud, aga me olime rõõmsad, et see oli 4x suurem kui me rongikupee ja Egiptuse kohta väga kena.
Kuna meil oli lõunasöögini ligi 2h aega, otsustasime seda aega kasulikult kasutada ja päikesetekile päevitama minna. Olgugi, et oli detsember, mis on egiptlaste jaoks esimene talvekuu, trotsisime tuult ja nautisime Egiptuse sooja päikest.
Pärastlõunal oli meie esimene ekskursioon. Giid Peter, kellele meeldis, et teda kutsutakse eestipäraselt Peeteriks. Ta oli ka varem eestlastega kokku puutunud ja teadis isegi mõningaid eestikeelseid sõnu. Lisaks õppis ta neid reisi jooksul juurde.

Olen reisibüroos töötanud juba 6 aastat, aga pean tunnistama, et Egiptus kui eestlaste peamine turismisihtkoht, oli minul siiani külastamata. Olen alati mõelnud, et kui ma üldse kunagi peaksin Egiptusesse minema, siis kindlasti tahaks näha ka püramiide. Õnneks nii läkski…
Kui ma sain järjekordse vihje meie Egiptuse partnerilt, et ma ei ole ikka veel Egiptuses käinud, lubasin selle peale mõelda. Rääkisin mõttest sõbrannale ja nii sain endale ka toreda reisikaaslase.
Kuigi detsember on ilma poolest Egiptuse üks jahedamaid kuid, plaanisime oma reisi detsembri keskele, et oleks hea võimalus jõulukinke osta. Pealegi on seal igal juhul alati soojem kui meil.

5. detsember
05. detsembri pealelõunal 2007. aastal algaski me reis. Lendasime Kairosse läbi Praha Czech Airlines'i liinilendudega. Kuna kahe lennu vahel oli 5 tundi aega, kasutasime juhust Praha jõuluturu külastamiseks. Mõnus vaheldus lennujaamas lösutamise asemel.
Kairosse saabusime öösel kella 2 ajal. Meid oli eelnevalt hoiatatud Kairo suurusest, räpasusest ja kohutavast liiklusest. Esimesest asjast saime aimu juba lennukiaknast välja vaadates - tuledemeri oli muljetavaldav. Väidetavalt elab kogu Egiptuses ca 80 miljonit inimest, kellest Kairos (koos nendega kes sinna tööle sõidavad) pesitseb 20 miljonit.

Idee selleks reisiks sündis aprillis 2003, mil me esimest korda Floridas olles enne rendiauto loovutamist ja tagasilendu sõitsime Miami Beachi linna. Nägime uhkeid kruiisilaevu sadamas seismas ja hakkasime unistama reisist sellise pardal. See reis saigi teoks novembris 2007, juubelikingitusena abikaasa Ingrit'ile.

Carnival Cruises on maailma kõige suuremat laevastikku omav kruiisifirma, selle lipu all sõidab 23 laeva. Carnivalil on hulk tütarfirmasid: Holland America Line, Princess Cruises, Seabourn Cruise Line, Costa Cruises, Windstar Cruises ja ka Cunard Line, mis 20. sajandi alguses omas tolle aja suurimaid laevu Lusitania (valmis 1907) ja Mauretania. Nendega konkureerimiseks ehitati kuulus Titanic, mis 1912 hukkus. Carnival laseb tuleval suvel käiku uue laeva Carnival Splendor, mis teeb oma esimese reisi Londonist Põhja-Euroopa sadamatesse, nii et meiegi saame seda juulis 2008 Tallinna sadamas näha.

Laev Carnival Triumph mahutab 2700 reisijat ja 1000 meeskonnaliiget. Meie kajut 9291 oli 9. tekil, väga lähedal päevitustekile ja söögisaalile. Väljasõit Miamist oli väga kaunis: soe tuulevaikne õhtupoolik, selja taha jäämas kesklinna pilvelõhkujad, palmisaared villadega ning lõpuks ka hotellide rivid ja Miami Beachi liivarand. Järgmisel hommikul ootas meid kaunis liivarand ja soe läbipaistev vesi. See oli Half Moon Cay, väike saar Bahama saarestikus.

See 10 ruutkilomeetrine väikesaar kuulub Carnivalile. Olles sama suur kui Ruhnu Eestis, on ta kaetud troopilise, kuivataluva põõsastikuga. Reisijad viidi maale praamidega; esimestena said maale kokapoisid, kes panid põõsastevahelistes paviljonides käima grillid, et lõunasöök vabas õhus serveerida. Selle päeva nimi oli Rememberance Day – Meeldejätmise Päev ja see oligi ideaalne puhkepäev: pilvitu taevas, lumivalge liiv, soe ja läbipaistev vesi, hea toit, reggae muusika, mida esitas laeva rastapatsiliste poiste bänd.

Teed ja liikumine

Pisike ja kompaktne lennujaam, keskpäevane perroon on täis Boeing 767 ja 747 lennukeid. Lennukist väljudes lööb vastu tavapärane troopiline niiske õhk. Jõudes autorendini leiame üles õige kioski, kust auto oli ette tellitud (muud rendikontorid on lihtsalt kinni). Teenindajana tegutsev hiiglasemõõtu rastamees kuulab Sizzla't (Jamaika dancehall, eksole) ning peale mõningat paberite uurimist teatab et teie autot ei ole ja teie broneeringut ka ei leidu. Kui me andsime talle üle sama firma saadetud broneeringut kinnitava kirja, siis arvas ta selle peale, et teie tellitud autot ei ole, kuid muid autosid leidub. Vahepeal jõudsin talt küsida, et kuis siis vanal soca-maal nüüd dancehall kõlab. Vastuseks ikka, et „Yo man, no difference“. Leppisime siis kokku et saame teise auto. Seda vaatama minnes mees heldis ja pakkus, et ta toob meile veel ühe auto, siis saate ikka kahe hulgast valida. Kohale jõudes selgus et „Max ja Moritz mõlemad, koerad poisid olivad“ ehk võta üks ja viska teist. Valisime selle, kus oli vähem mõlke.

Autost veel niipalju, et kaks päeva hiljem lasi ühel kolmest fooriga ristmikul seistes üks kõrvalseisja tuutu ning ütles „Ya man, heck yar 'ear ait heel“ ehk siis tuleks tagumist paremat ratast kontrollida. Tegime siis vaiksel kõrvaltänaval katseid ja selgus et laperdas teine kui „Valium“ Kusturica filmis Lubadus. Õnneks oli rastameestel korrektne teenindus säilinud ning poole tunni pärast oli auto vahetatud. Hiljem selgus, et remondimeestel oli lihtsalt jäänud rehvivahetusel poldid korralikult kinni keeramata.

Buss Kuressaare poole kulgeb budistlikult venivas tempos. Pudel vett, üks sügavamõtteline raamat armastusest, üks kergemat žanri esindav „naistekas“ ja sõbranna, kellega pole ammu olnud mahti lobiseda moodustavad mu ümber vajaliku turvatsooni kogu eelolevaks bussi-pärastlõunaks.

Grand Rose SPA, mis mind ootab, on olnud mu „vaja teha“ nimekirjas ajast, mil ta 2006. aasta detsembris suurema kärata uksed avas. Rõõm sellest, et meid sõbrannaga ootab täiesti kohustustevaba nädalavahetus, annab tiivad. Enne kui arugi saame, oleme hotellist lihtsalt mööda kõndinud – kuuekümne kolme toaline spaahotell on niivõrd diskreetselt peidetud keskaegse müüri taha. Mitte mingisugust silti ei ole ja väikesed sepistatud roosiõied hooviväraval ei räägi meiega piisavalt häälekalt. Tegelikult ütlesid need: „Ärge tormake, võtke aeg maha ja vaadake enda ümber“.

Õhtupäikeses kumavas fuajees on raamatutest loetud, filmidest nähtud ja lauludest kuuldud dekadentsi hõngu – nikerdustega diivanid, sulgedega ääristatud mustad põrandalambid ja kõikjal lopsakad roosibuketid. Hetkeks on tunne nagu lapsel ooperiteatri rekvisiidiruumis. Minimalism ei ela kohe kindlasti siin.

Seitsme sammu jooksul hotelli välisuksest vastuvõtulauani imbub külastajale tänu sisekujundaja Merle Eeki stiilikeelele igaveseks ajju, et siinset sümboliseerib ROOS. Roosiõie kujulise võtmehoidjaga võti avab roosiõie kujuliste nikerdustega toaukse, vaibal on roosimotiiv ja seinal väänlevad roosioksad. Roosid on ka käterättidel, laualampidel ja kindlasti kuskil veel. Aga see ei häiri. Mu mõtted on juba eelseisval näohooldusel. Ei tea, miks just roos? Saan teada, et see lill „töötab mitmel kohal“ – roos olevat ka nooruse, puhtuse, tervise, sõpruse ja edukuse märk.

Sri Lanka saar asub India ookeanis, India tipust natuke lõuna pool. Sri Lanka ei ole Eestiga võrreldes väga palju suurem riik, kuid inimesi elab seal tunduvalt rohkem. 20 miljonit elanikku 65 610 km²-l võib meie jaoks harjumatu olla. Suurema osa Sri Lanka elanikest moodustavad singalid, ülejäänud osa tamilid ja teised etnogrupid. Ka ametlikeks keelteks on sinhala ja tamil, kuid ajaloo tõttu räägivad paljud ka inglise keelt ja kohalikud moslemid muidugi araabia keelt. Peamine usk on budism, teised religioonid on hinduism, islam ja kristlus. Kui Colombo välja arvata, siis on srilankalased kinni oma vanades tavades. Näiteks ei ole naistel sobilik ilma saatjata õhtul hilja väljas käia ja maakohtades lepitakse veel kokku abielusid. Turistidega on srilankalased väga sõbralikud. Ja isegi, kui kohalikud ootavad oma teenuste eest väikest tasu, ei muutu nad liiga pealetükkivaks.

Sri Lanka reis saab tavaliselt alguse Colombo lennujaamast, mis üllatusena ei asugi äripealinna Colombo külje all, vaid sellest umbes tunnise autosõidu kaugusel. Kuigi enamus inimesi peab Sri Lanka pealinnaks Colombot, on tegelikult ametlik pealinn hoopis Sri Jayawardenepura. Sellest hoolimata on Colombo Sri Lanka suurim linn. Tüüpilise Aasia suurlinnana on siin suhteliselt tolmune ja kärarikas. Linn on täis signaalitavaid autosid, kiirustavaid tuk-tuk'e (kolmerattalisi avatud sõidukeid), autode vahel põiklevaid mootorrattaid, sagivaid inimesi ja hulkuvaid koeri. Uhkete kõrghoonete kõrval ilutsevad kaunid pühakojad ja lagunevad räämas elamud - Segu rikkusest ja vaesusest. Colombo on Sri Lankal ainus linn, kus on olemas suured ostukeskused, kust leiate nii odavaid tuntud firmade riideid, kohalikke meeneid, maitseaineid ja kõike muud vajalikku. Väljaspool Colombot on võimalik oma ostud teha väiksemates poodides või kaubelda tänavakaubitsejatega.

Sri Lankas on küll kaunid rannad, mis asuvad lääne- ja lõunarannikul, kuid sellest hoolimata oleks viga, jätta reisikavast välja suurem või väiksem ringreis sisemaal. Veetes puhkuse vaid rannas, jääb tõeline Sri Lanka olemus tabamata. Ainukeseks ringreisi miinuseks on saare aeglane liiklus, mis tähendab, et mõni päev võib sõitmisele pool päeva kuluda. Sellegi poolest on asi seda väärt - sellel saarel on pakkuda nii mõndagi põnevat.

Helsingi ühepäevareis on eestlaste jaoks imelihtsalt teostatav. Tänu laevafirmadele, kes aina paremaid ja kiiremaid laevu ehitavad, jõuab Tallinnast Helsingisse sama kiirelt kui näiteks Tartusse. Helsingi ostuvõimalused oleme endi jaoks juba leidnud. Sealsetes kauplustes uusi jalanõusid või riideid jahtides, võid kindel olla, et vähemalt mõne kaasmaalasega sinu teed ikka ristuvad.

Minu Helsingi ühepäevane reis viis mind seekord hoopis kunstiradadele. Õnnestus käia nii Espoo WeeGee näitustekeskuses kui ka Helsingi Sinebrychoffi väliskunsti muuseumis. Muuseumides kahjuks ühtegi eestlast peale oma reisikaaslaste silma ei hakanud. Ju siis ei ole eestlaste hulgas Soome muuseumide külastamine väga populaarne. Sellest on kahju, kuna Soome muuseumid on huvitavad ja väärt külastamist.

WeeGee näitustekeskus asub Espoos Tapiola keskuses. Kes oma autoga Soome ei tule, saab kiirelt (umbes 15 minutit) bussiga Helsingi bussijaamast WeeGee keskuse ette. Helsingist lähevad bussid: 106, 106T, 110, 110T, 110TA, 194, 194A, 194N. WeeGee majas on 5 erinevat muuseumi, kunstigalerii „Aarni“, meedia- ja elektroonilise kunsti keskus „Cartes“, muuseumipood, laste kunstikool ning kohvik. Tähtsaim 5 muuseumi hulgas on kindlasti Espoo Moodsa Kunsti Muuseum ehk meeldejääva lühinimega EMMA. Lisaks EMMA'le asuvad siin Espoo Linnamuuseum, Helinä Rautavaara Muuseum, Soome Mänguasjamuuseum ja Soome Kellamuuseum.

Espoo Linnamuuseumi püsiekspositsioon annab kiire ülevaate Espoo linna ajaloost. Teises saalis toimuvad külalisnäitused, kus kuni 24. veebruarini 2008 tutvustatakse läbi Soome ajaloo erinevaid peakatteid. Milliseid mütse on kantud ja miks neid on kantud. Huvitav näitus, mis pakub huvi ja tegevust ka lastele.
Soome Mänguasjamuuseum meeldib tõenäoliselt nii noortele kui vanadele. Igaüks meist peaks siit oma lapsepõlveajastu mänguasjad üles leidma. Vanimad mänguasjad kuuluvad 20. sajandi algusesse. Uuemad on juba tänapäevast.

Olete viimasel ajal tundnud end arvuti külge aheldatuna, silmade ees task list ja kalendris deadline'id? Mõni kuu tagasi alles käisite puhkusereisil ning järgmist täismõõdulist puhkust annab oodata? Kuid reede ja heal juhul ka esmaspäeva annab küll vabaks korraldada, ning sellest juba piisab, et end korraks välja lülitada. Parimaid sihtkohti sellise ajabilansiga puhkajale on Läti kuurortlinn Jurmala. Parima tulemuse saate, kui lisate segusse Riia.

Jurmala SPA Hotel tuletab end konkurentidest sagedamini meelde eripakkumiste ja kõrgeltarenenud paketeerimisoskusega. Ühe nendest pakettidest broneeringi. Siinkohal ilmneb Jurmala SPA Hotel'i turundustiimi teine pluss – paindlikkus. Kui muda ja lume vahepealses plögas ikka ei taha harrastada kepikõndi (rahvusvahelise nimega Nordic walking), pakutakse kiirelt välja alternatiivne tegevus. Joogatund tundub hea mõte.

Ka Jurmala SPA Hotel'i klienditeenindusele tuleb au anda: et külastajale hotelli leidmist rannarajoonis üles kaevatud tänavate vahel veidigi lihtsustada, saadetakse mulle koos tellimuse kinnitusega ümbruskonna kaart ja hoiatus teetööde kohta. Tunnistan, et selle dokumendiga ma küll tutvusin, kuid lõpuks unustasin ikkagi printerisse. See maksab kätte. Jurmala SPA Hotel'i lähistele jõudnud, teeme autoga kannatamatuse kasvades selle lähiümbruse tänavatel ringe nagu protokolliväliselt rajale asunud motoekipaaž filmist “Noor pensionär” Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal, küsitleme möödakäijaid ning uurime ümbruskaudsete tänavate kaarti, ja alustame uut ringi (olgu öeldud, et kõik tänavad on ühesuunalised). Lõpuks leiame õige teeotsa.

Nõukaaegne koloss-puhkekodu -- poolteist aastat tagasi renoveeritud Jurmala SPA Hotel'i algmaterjal -- on neoeestiliku elegantsiga osavalt vormitud mõnusaks ja esteetiliseks puhkekeskkonnaks. Põnevad reljeefsete lillornamentidega valgustid laes, laiad mugavad diivanid fuajees ning tumeroosad orhideelised maitsekalt elavdamas fuajee vihmahall-pähklipruun-valge minimalistlikku ja väljapeetud värvigammat. (Muide, taimed kõikjal hotellis nägid nii loomulikud välja, et otsustasin endale nende tegelikku päritolu neid lähemalt uurides mitte tõestama hakata.) Pole ime, et Jurmala SPA Hotel eestlase maitsele sobib -- kompleksi sisekujunduse autoriks on Eesti büroo KOKO Arhitektid, kelle loodud on Laulasmaa Resort'i, Georg Ots SPA Hotel'i ja palju kiidusõnu pälvinud Fahle Maja arhitektuurilahendused. Samalt büroolt pärineb ka Nukuteatri uus ilme.

Kuuskümmend kilomeetrit Berliinist Dresdeni poole oleks keset tühermaad nagu gigantne hõbehall UFO maandunud, külakostiks kaasas tükike päikeselist ja sooja paradiisi.

UFO-taolise kupli all peitub Tropical Islands, mis on Euroopa suurim troopika-teemapark. Hiljuti tööasjus Berliinis olles otsustasin ühendada kasuliku meeldivaga ja sakslaste kuulsa troopikaprojekti oma silmaga üle vaadata.

Troopikasaared asuvad viie aasta eest pankrotistunud transpordilennukite tootja Cargo Lifteri kunagises angaaris. Väga teretulnud muudatus, kui arvestada, et väljas on varakevadine sopp ja pori. Muide, just siinsel lennuväljal maandusid omal ajal lennukid Nõukogude Liidust Ida-Saksamaale seltsimees Honeckerile külla saabunud nomenklatuuriga.

Lunastame Berliinis elava sõbraga kumbki endale 24.50 euro eest pääsme suvesse. Justkui jooksurattast välja pudenenud kontorirotid, avastame end bikiinides patseerivate puhkajate keskelt Samoalt pärit onni eest. Asendan kontsakingad sealtsamast ostetud plätudega, sõber libistab lipsu kiirelt taskusse nagu pioneeriajal kaelaräti. Hüpe suvesse tundub esialgu liialt järsk - õhusooja on 25°C, „Lõunameres“ 28°C ja „Bali Laguunis“ koguni 31°C. Mõtlen, kui suur võib olla elektri- või gaasiarve, mille siinne raamatupidamine igakuiselt üle kannab- kütta tuleb ju koguni 5,2 miljonit kuupmeetrit õhku ja 7000 kuupmeetrit vett!